Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
Eesti esimese filmi vändanud Johannes Pääsuke võiks kadedusest kolletada, kui näeks, millist tehnikat kasutavad tema vaimsed järeltulijad praegu Tartu mängufilminduses.
Kaamera on nüüdki peaaegu sama suur nagu 90 aastat tagasi, kui Pääsuke jäädvustas filmilindile Sergei Utotshkini aeroplaanitrikid Emajõelinna kohal. Aga vänta kaameral enam ei ole.
Ja kuigi filmimise aparaat käib üldiselt kolmjalale ehk statiivile nii nagu eelmise sajandi algul, saab seda hõlpsasti kätte võtta ja jäädvustada kas või iga toidupala, mis läheb liualt näitleja suhu.
Just nii teebki mängufilmi «Vaigum» põhilisi operaatoreid Asko-Romé Altsoo laupäeva ennelõunal Püssirohukeldri teise korruse tagakambris.
Aadlimeeste eine
Aadlimeeste joobnud jutumörinat ja pidurdamatut naeru on kuulda juba välisuksel. Nad istuvad pika puust laua taga, nina ees ehtsad toidud. Rikkaliku söömaaja kroon on ajastukohaselt serveeritud seapea.
Toitu võtavad mehed käega. Aeg-ajalt läigatab liha sisse vägev kõver väits.
Aadlimeeste (kitarrist Halvo Liivamägi, kompositsiooniõppur Kristo Matson jt) hulgas on mungaks kehastunud «Vaigumi» stsenarist, Helme ametikooli geograafia-, bioloogia- ja keemiaõpetaja Arnold Looga.
Ühte ja sedasama tegevust kordavad mehed Altsoo kaamera ees 15 korda. Õunad, munad, leib ja rüübe peekritest on lõpuks üsna otsakorral.
Johannes Pääsuke ei oleks 90 aastat tagasi saanud endale niisugust luksust lubada, sest kalli filmiga ei võinud ju laristada. Tal jääks suu ammuli, kui ta näeks, et nüüdisaegses aparaadis ei olegi tselluloidist lint.
«Vaigumi» režissöörile, krõbedate muusikaarvustuste poolest tuntud Margus Kiisile ei ole siin midagi uut.
«Olen teinud varem 10-15-minutilisi filme,» ütleb ta pärast viieteistkümnendat duublit. «See on esimene, mida ma teen suure grupiga. On lootust, et välja tuleb midagi head.»
Kaks filmi korraga
Filmi produtsendi, Munga tänava muusikariistade kaupluse juhataja Ilona Peipsi lootus on režissööri omaga vähemalt samast mastist. Sihikule on võetud «Vaigumi» ja selle lisaprodukti müümine ühele Eesti telekanalile.
«Teeme paralleelselt kahte filmi,» ütleb produtsent. «Teine on dokumentaalfilm sellest, kuidas me mängufilmi tegime. Dokfilmi teha on odavam.»
Mängufilm nõuab lisaks rekvisiitidele kostüüme, parukaid, transporti ja muid asju, põhiliselt aga raha. Viimast on varakevadel uue hooga käima läinud mittetulundusühingul Tart Film «Vaigumi» tegemiseks praegu vaid 2000 krooni.
«Rahakest on täpselt nii palju, nagu rahakotis parajasti on,» tunnistab stsenarist Arnold Looga, kes on käsikirja aluseks võtnud oma novelli. Ta otsib isiklikud taskud läbi ja leiab 18 krooni.
«Oleme sunnitud filmimiseks kohti valima,» selgitab ta. «Täpselt nii, nagu novellis on, ei saa kahjuks teha. Eelarve lihtsalt ei luba ühe lõigukese pärast voolugeneraatoritega kuhugi pärapõrgusse sõita.»
Müstiline lugu
Stsenarist väidab, et novelliks ammutas ta ainet tõsielust. «Kui mulle seda lugu talvel räägiti, läks tükk aega, enne kui adrenaliinitase veres normaalseks alanes,» ütleb Looga.
Naine, kes talle oma loo rääkis, elas Emajõe Suursoos. «Kus täpselt, ei oskaks ma kaardil näidata,» lisab Looga. «Miskipärast olen ma veendunud, et ta on nüüdseks surnud.»
Filmilugu läheb käima Arnost (Põrgu Tom), kes veedab metsas aega linde uurides. Järsku ajab miski ta paanikasse. Joostes eksleb ta laanes, kuni satub laulva vana naise (Merle Jääger) juurde.
Vana naise jutust selgub, et ümbruses liigub ringi mehi tappev olevus, kes on tapatööd alustanud juba aastal 1700.
Kaamera läheb 18. sajandi algusse ja näitab, kuidas pruut satub aadlike vägivalla ohvriks. Vastuhaku eest mõistetakse ta surma. Laukasse uputamisel moondub naine kättemaksuhimuliseks vaigumiks.
Vana naine, kes Arnole sellest kõigest räägib, on ümbruskonna ainus elanik. Vaigum on lubanud ta maha matta siis, kui eit lõpetab laulmise.
Arno kuulab vana naise soovitust lahkuda metsast naisterõivastes ja pääseb linna terve nahaga. Kuid miski tõmbab teda väevõimuga metsa tagasi.
Koos Arno, vana naise, aadlimeeste, munga ja teistega tuleb näitlejaid kokku peaaegu kakskümmend.
Keskpäevast keskpäevani
Mängufilmi peaoperaatori Asko-Romé Altsoo käe all valmis hiliskevadel Liisi Koiksoni plaat «The Gemini Diaries». Sellesama lauljatari häält on laupäeva keskpäeval kuulda stuudios, mis asub Riia tänava eramajas.
«Tänane päev on juba nii kaua kestnud, et ma ei mäletagi õieti, millal see algas,» ütleb inglise filoloogiat õppinud kiitsakas operaator-helirežissöör.
Altsoo päev ei ole alanud hommikul nagu igal teisel ristiinimesel. Ta ärkas 24 tundi tagasi ja kavatseb nüüd paar tundi magada, et siis minna Tart Filmi peastaapi Tiigi tänavas filmimaterjali üle vaatama.
Ööpäevasesse ärkvelolekusse on mahtunud «Vaigumi» monteerimine arvutis. «Võin mingit juppi näidata,» ütleb ta. Arvutiekraanile ilmub noormees, kes kõnnib metsas ja kustutab koni mättasse.
«Pärast montaaži miksisin Liisi Koiksoni live-kontserti, mis sai 1. septembril salvestatud,» meenutab ta pika päeva tegemisi. «Ja siis oli stuudiosessioon viiuldaja Hanno Maadraga.»
Seejärel hakkas Altsoo taas «Vaigumit» monteerima. Järgnes plaadifirma Metronom Productionsi ärikoosolek. Nii jõudiski kätte südaöö ja ühtlasi aeg hakata ette valmistama tööd Püssirohukeldris.
«Võibolla oleksin saanud paar tundi magada ka, aga igaks juhuks ma voodisse ei läinud - ei oleks õigel ajal ärganud,» ütleb Altsoo. Nimelt algasid ettevalmistused filmimiseks Püssirohukeldris kell 8.
Tart Film
Lisaks Altsoole ja Margus Kiisile on Tart Filmis teisigi, kes filmindusega juba kokku puutunud, mõned aga on sellel alal valged lehed.
Näiteks ettevõtja Indrek Pärnamets ei ole rohkem näidelnud kui kooliajal, kuid saab oma oskusi rakendada produtseerimistegevuses.
2000 krooniga ei tee mängufilmi, olgu või pooletunnist, valmis osavaimgi produtsent. Sestap on Tart Film saatnud toetusetaotlused mitmele poole.
Kas raha tuleb, ei ole kindlalt teada, kuid oma esimese filmipääsukese kavatseb Tart Film jõuludeks valmis teha.