Vanemuise uue hooaja avab tudengi lavastus

«Salaküti» lavastaja Liis Kolle selgitab kogenud muusikutele energilisel häälel, miks on nende vahele teatri orkestriaugus vaja toppida umbes kahe meetri pikkuse varrega moone.

Orkestrandid ei ole just rõõmsad, sest rekvisiitide asetamine nende vahele on üsna tavatu. Kuid nad võtavad lavastajat kuulda mõne minutiga - sellest hoolimata, et too on alles tudeng.

Koomilise ooperi «Salakütt» muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp märgib, et ei ole tähelegi pannud Liis Kolde tudengistaatust.

«Liis on väga nõudlik,» ütleb Sirp. «Ma ei tea, kas kõik tudengid julgevad alati olla nii nõudlikud. Kui tal tekib visioon, teeb ta kõik, et seda teostada. Tema järjekindluse tõttu ei ole tunda, et ta on tudeng.»

Õpingud Berliinis

Kui Kolle lõpetas 1999. aastal Tartu Ülikooli teatriteaduse erialal, pakkis ta kahe nädala pärast kohvrid ja sõitis Berliini. Nüüd on ta Berliini muusikakõrgkoolis õppinud muusikateatris lavastamise eriala kolm aastat.

««Salakütt» läheb koolis arvesse minu semestriprojektina,» ütleb Kolle. «See on minu esimene lavastus professionaalses teatris.»

Berliinis õpingute aegu on ta lavastanud kahasse ja üksinda, kuid proovis muusika lavale seadmisel kätt juba Tartu tudengina.

«Vedasin koos Loone Otsaga Tartu Wagneri Ühingut,» meenutab ta. «Meie kontsertidest ja etendustest sai kõige laiema kõlapinna «Tannhäuseri» kolmanda vaatuse etendamine Toome varemetes Tartu Akadeemilise Meeskoori osalusel.»

«Salaküti» pakkus Koldele välja Vanemuine. «Et on olemas suurepärane koosseis, ei leidnud ma põhjust, miks seda tükki mitte teha.»

Tõrkeid ei tekitanud noores lavastajas ka asjaolu, et nii helilooja Albert Lortzing kui ka žanr Spieloper, kuhu «Salakütt» kuulub, on Eestis suhteliselt vähe tuntud.

«Ka Saksamaal suhtutakse Lortzingi loomingusse erinevalt,» nendib Kolle. «Ühelt poolt teda alahinnatakse, teisalt aga on hakatud Lortzingi mulluse 200. sünniaastapäeva tõttu tema loomingut senisest rohkem mängima.»

Muusika allub mängule

Vanemuise teatri külastajatele tuntud žanr koomiline ooper on lai mõiste, kuhu kuuluvad itaalia, prantsuse ja teiste rahvaste heliloojate naljaka sisuga ooperid.

«Spieloper on spetsiifiline saksa žanr, mis on 19. sajandi nähtus ja kus on kasutatud kõnedialooge,» selgitab Kolle. «Selle eelkäija on Singspiel, kuhu võib liigitada Mozarti «Võluflöödi» ja «Haaremiröövi».»

Spiel tähendab eesti keeles mängu, Spieloperis on põhirõhk mängulisel tegevusel. «Muusika on muidugi tähtis, kuid on siiski tegevuse teenistuses,» märgib lavastustudeng.

Ta lisab, et «Salaküti» sisu on seebiooperlik. See on perekonnalugu, kus tuleb ette ootamatuid pöördeid ja üllatavaid äratundmisi.

Esietenduseni jõudvas ooperis ilmub nagu teleseepideski keegi perekonda ja viibib seal tükk aega, enne kui selgub tema tõeline olemus. See aga toob kaasa suuri segadusi.

Saksa teatrikunstnik Mathias Werner on kasutanud «Salaküti» lavapildi loomiseks palju naturaalset puitu ja saanud kostüümide loomisel inspiratsiooni Eesti Rahva Muuseumi rahvarõivastest.

«Salaküti» esietendus avab pühapäeval Vanemuise teatri 133. hooaja, mis on eriline oma muusikaliste lavastuste rohkuse poolest.

«Salakütt»

• Albert Lortzingi koomiline ooper «Salakütt», mis jõudis Eestis eelmine kord lavale aastal 1911, esietendub Vanemuise väikeses majas 8. septembril.

• Lavastaja Liis Kolle, muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp, dirigent Anu Tali, kunstnik Mathias Werner (pildil).

• Laulavad ja mängivad Pille Lill, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas, Jane Tiik, Tiina Piho, Mati Kõrts jt.

Allikas: Vanemuine