Jüri Kõre: koos suudame paremini!

Foto: Repro

Oktoobris võis pidev raadiokuulaja kuulda loosungit «Koos suudame paremini!» päevas kümneid kordi. Tõenäoliselt lasi enamik kõrvust mööda, kes need koostegutsejad on.

Terasemad panid tähele, et sisuliselt reklaamiti sama sõnumiga kord ehitusmaterjalide poeketti, kord paremparteid. Üks reklaam üheaegselt kahele tellijale, tsemendikoti ja poliitiku promojale, on uus saavutus reklaamiturul.

Kuna kutselisi poliitikuid müüdi nagu elutuid asju, siis pole ime, et edu saatis valimisliitudesse koondunud inimesi.

Neid, keda kohapeal tuntakse mitte kui reklaamitegijate šablooniga tehtud ikoonimaale, vaid pigem nagu kohaliku kunstiõpetaja joonistatud tegelasi. Oma tugevate ja nõrkade külgedega.

Nüüdseks on paraku sajas omavalitsuses valimiste võitjaks (sisuliselt ka kogu Eestis edukaimaks erakonnaks) kuulutatud Rahvaliit. Aga see edu ei tulnud ainult valimisliidu nimekirjas oleva vallavanema, vaid ka parteitute kandidaatide tööna.

Milles kodanik pettus?

Politoloogid ja ajakirjanikud näevad liitude edu taga rahva pettumust parteides. Selline hinnang ei seleta tegelikult mitte midagi. Kõlab samamoodi, nagu oldaks rahulolematud ühistranspordi, tervishoiu, korteriühistu vms.

Kuid pettuda saab selles, et parteidel pole tegelikult maailmavaadet, et lubadustest loobutakse kergelt, et võtmeisikute teod ei kinnita nende kuulumist poliitilisse eliiti jne.

Ei ole usutav, et kodanik arvab: kõik parteilased (mitme maakonnalinna jagu inimesi) on rumalad, selgrootud ja äraostetavad, kogu ülejäänud ühiskond tark, põhimõttekindel ja omakasupüüdmatu.

Seekord andsid valijad pigem mõista, et kohaliku elu korraldamisse ei sobi need võtted, mis parteipoliitikas kasutusel. Protestiti muu hulgas domineeriva valitsemiskorralduse vastu.

Kodanikku ei rahulda see, et minevikust tuntud demokraatia etendamist on parteimehed ainult pisut kõpitsenud ja asendanud totalitaarse demokraatiaga. Ta ei näe nende kahe vahel suurt erinevust ja soovib tänapäevast, liberaalset demokraatiat.

Paar nädalat tagasi kõlas volikogus esinenud Tartu linnapea valitsemisprogrammi tutvustuses mõte, et Tartu tulevik on selge ja kindel, sest kõik parteilised eriarvamused on koalitsioonileppes silutud. See on totalitaarse demokraatia ehe näide.

Neli aastat koomas?

Oleme struktuurses majanduskriisis, millest pääsemiseks peaks Eesti riik ja majandus olema homme hoopis teistsugune kui täna.

Sellistes oludes ei riski isegi vähearukas poliitik tituleerida neljaks aastaks tehtud lepet lõplikuks ja muutumatuks. Varem või hiljem see muutub kas siis sisuliselt (nii nagu see on toimunud Toompeal) või nii sisuliselt kui ka vormiliselt.

Kes seda siis muudab, kui pärast koalitsioonileppe sõlmimist langevad parteid neljaks aastaks koomasse, andes juhtimise ametnikele üle? Kas koalitsiooni kuuluvad volinikud isiksusena? Tule, taevas, appi!

Lugeja peaks korra nägema, kuidas koalitsiooniliikmetest komisjoniesimehed volikogus küsimustele vastavad. Tüüpformuleering on: «Selle vaatenurga alt probleemi komisjonis ei käsitletud.» Ja mis siis.

Ei ole usutav, et kodanik arvab: kõik parteilased on rumalad, selgrootud ja äraostetavad.

Isikliku kogemuse põhjal (kas või käikudest Tartu sõpruslinnadesse) tean, et nii kõrge staatusega isikud suudavad küsimusele ammendava vastuse anda. Olgu siis poliitiku või spetsialisti vaatenurgast.

Meil võivad vastajal teadmised olla, aga pole «resolutsiooni», pole paberit, kus kirjas, mida tohib ja mida ei tohi öelda. Mõeldamatu, et kolleeg eelmisest volikogu koosseisust, kes kaks kümnendit tagasi parteikoosolekul oma arvamuse poliitilise prostitutsiooni kohta välja ütles, ei saaks sedasama tänaste «väljavalitute» ees teha.

Vastus tuleb Pärnust

Vaatame oma asju pisut kõrvalt. Et kuulume romaani-germaani õigusruumi, siis on Saksamaa elukorraldus meile enamasti arusaadav. Saksa põhiseaduse artikkel 28 piirab kohaliku omavalitsuse tasandil parteidemokraatiat (valimised on üldised, otsesed, vabad, võrdsed ja salajased).

Keskmine Eesti elanik on intuitiivselt Saksa seadusandjaga ühel meelel ja valimisliite keelustada püüdva Eesti seadusandjaga opositsioonis. Miks siis sakslased ei pea parteisid parimaiks kohaliku elu juhtijaiks, vaid näevad nende kõrval ka kodanikuühenduste ja/või üksikisikute rolli.

Väga lihtsal põhjusel. Nende arusaamises põhineb kohalik elukorraldus personaalsel individuaalsusel ehk vastavaid seisukohti tsiteerides: «Üksikisikul on õigus täielikule arengule nii perekonna kui ka kodanikuühiskonna süsteemis.

Sealjuures ei tohi ühe isiku õigus rikkuda teise isiku analoogseid õigusi.»

Parteiline esindusdemokraatia ei võimalda ilmselgelt erinevate subjektide huvide arvestamist ja kui osalus­(otse)demokraatia pole mingitel põhjustel võimalik, siis on vähemalt osaliseks lahenduseks võimu teostavate subjektide ringi laiendamine.

Ärme unustame, et liidud polnud edukad mitte ainult valdades, vaid ka ühes Eesti suuremas linnas Pärnus. Pärnus saame tegelikult ka lähiaastatel vastuse küsimusele, kas palju pruugitud loosungil «Koos suudame paremini!» on Eesti kommunaalpoliitikas kohta või mitte.