Tikkija vormib ristpistesse ka Mona Lisa

Elvas elav Irene Rand (86) naudib pensionipõlves ristpistes piltide tikkimist. Selle hobi kõrvalt on ta eluga hästi kursis, sest seltsiks mängib Irene Rannal kogu aeg teler. Foto: Sille Annuk

Elvas elava Irene Ranna õdusa kodu seinad on sama kirevad nagu perenaise kittelkleit. Piltideks tikitud maastikke, taluõuesid, losse, lilli ja loomi on seal nõnda palju, et tapeedimuster ei mängi selles majas mingit rolli, sest seda pole lihtsalt näha.

Perenaine istub rõõmsalt oma piltide keskel diivanil, pooleliolev tont seda teab mitmekümne värvitooniga ristpistes maastik kõrval. «Aastatega on pilte ikka omajagu kogunenud,» muheleb Irene Rand (86). «Olen neid tikkinud üle paarisaja.»

Ta muud ei teegi kui tikib, naerab Irene Ranna sõbranna, kooliõde meditsiinikooli päevilt ja kauaaegne kolleeg Helju Teder.

«See on tema ajaviide,» lisab ta. «Irene istub tugitooli, paneb teleka mängima ja muudkui tikib.»

Hobi ja ajaviide

Irene Rand ei aja sõbranna juttu tagasi. «Olen ka kudunud ja lapitekke teinud, aga tikkida on kõige meeldivam,» ütleb ta. «Ristpistet meeldib mulle kõige rohkem teha. Tikkimine on mul hobi ja ajaviide.»

Nooremana, kui Irene Rand töötas Elva haiglas õena, sealhulgas paarkümmend aastat ka operatsiooniõena, tikkis ta vähem: toda aega meenutavad diivanil pontsakad padjad ja kummutisahtlist välja ilmuvad netid linikud.

Ristpistepisikusse nakatus ta pensionieelikuna, pärast üht Venemaa ekskursiooni.

«Tõin reisilt paar tikkimismustrit kaasa,» räägib Irene Rand. «Aga tütrel ja tütretütardel polnud aega neid tegema hakata. Võtsin siis kätte, et teen ise ära. Nii ma nõela välgutama jäingi.» 

Kätele ja õlgadele see hobi talle pole hakanud, rahakotile kah mitte. «Ma pole tikkimiseks kallist lõnga kunagi ostnud,» räägib Irene Rand.

Lõnga hangib ta lähedal asuvast «kalts­manist»: seal müüakse paari krooni eest kampsuneid, mis väga hästi hargnevad.

Aastatega on tikkija varud kasvanud nii suureks, et kirevaid eri suuruses lõngakerasid on täis nii väikse laua peal olevad karbid kui ka mahukas veranda.

Erinevad lemmikud

Helju Tederile meeldivad väga sõbranna maastikupildid, tal on neid kodus paar tükki. «Irene üks esimene suur pilt oli moonid vaasis, see on hästi suur ja tohutult ilus,» lisab ta. Irene Ranna kokaametit pidav tütar Riina Ilves eelistab loomapilte, ettevõtjast poja Raivo Ranna kodus on ema tikitud suured moonid.

Tegelikult ei näe Irene Rand üldse vaeva, et oma piltidest lahti saada, sest ta tunneb end nende keskel mõnusalt.

«Irene ei taha ühtki pilti ära müüa,» räägib Hilja Teder. «Ta ütleb, et tuleb oma pensiga välja, milleks siis müüa! Tore on neid pilte vaadata.»

Uuel aastal korraldab Elva eakate päevakeskus Irene Ranna tikitud piltide näituse. «Nad tahtsid juba varem näitust teha, aga tütar ütles, et siis jäävad seinad jõuluajaks väga lagedaks,» muheleb Irene Rand.

Vana kunst
• Kangad ja niidid hävivad aja jooksul, sellepärast pole vanimad säilinud tikandinäidised vanemad kui 1000 või 2000 aastat. Ajaloolised kirjapanekud räägivad India, Kreeka ja Hiina tikandeist, mida tehti 2000 aasta eest ja varemgi, aga neist pole säilinud ühtki näidist.
• On säilinud 16. ja 17. sajandist pärinevaid traditsioonilise rahvapärase tikandi katkeid Egiptusest, Ida-Euroopast ja Kreeka saartelt. Mustrimotiive on võetud mitmesugustest allikatest, osa neist võib olla sajandeid põlvest põlve edasi antud.
• Keskaja Euroopas ja Aasias valmistasid kutselised käsitöölised kuninglikele õukondadele ja usutalitusteks uhkeid rüüsid, drapeeringuid ja muid kaunistusi. Nad töötasid eritöökodades, mille patrooniks olid rikkad aristokraadid. Renessansiajal kujunes tikkimisest rikastes ja võimsates perekondades abielunaiste ja tütarde ajaviide.
• Rõivastus- ja sisustusmood on sajandite kestel muutunud, aga käsitsi tikitud kangad on alati tähistanud kõrget seltskondlikku seisundit.
Allikas: Betty Barnden,
 «Ristpistetehnikate entsüklopeedia»