Osa pimedate muuseumi varast võis rännata keskkütteahju

Foto: Postimees.ee

Pimedate muuseumi kauaaegne juht Aldo Kals hoiab käest mannekeeni, kes muuseumi endises ekspositsioonis aitas näidata pimedate käsitööd, vaiba punumist. Mannekeen Epitari koridoris on väheseid muuseumivarasid, millele Kalsi ligi lubatakse.Eesti pimedate muuseumi kauase juhi Aldo Kalsi kiri, milles ta väidab, et suur osa muuseumi mööblivarast on keskkütteahjus ära põletatud, shokeeris nii kultuuriministeeriumi kui ka muuseumiühingut.

Postimehele on Kals andnud nimekirja 103 mööbliesemest, mis läinud sügisel muuseumi varade hoiupaigas pimedate ettevõtte Epitar ruumes purustati ja siis kütteks kasutati. Kalsi väitel andis selleks korralduse ettevõtte juhtkond.

Keskkooli viimases klassis täielikult nägemise kaotanud, ent sellele vaatamata end ajaloodoktoriks töötanud Kals tugineb süüdistust tõstes Epitari töötajate tunnistustele, mis on tal ka salvestatud.

Epitari juhataja Tõnu Kase jõudis juuni lõpupäevil saata Kalsile vastuse, milles kinnitab, et Eesti pimedate muuseumi inventari ega museaale pole Epitari hoiule antud ja järelikult pole midagi hävitatud.

«Minu korraldusel ja minu töötajate poolt ei ole seda katlamajja viidud,» kordas Kase Postimehele. «Minu teada ei ole, aga paljugi, mis võib juhtuda,» hoidus ta kategoorilisest eitamisest.

Muuseumi kogu on Epitaris siiski hoiul, fakt on ka see, et osa mööbliesemeid oli või on siiani hoiul ettevõtte saehallis. Sinna jõudis mööbel 2000. aasta suvel algsest asupaigast Era tänava villas. Muuseumi ümber viimastel aastatel üles kerkinud segadus lubab aga osavalt sõna seada. Eesti pimedate muuseum võib tähendada nii 1998. aastal loodud mittetulundusühingut kui Eesti Pimedate Liidule kuuluvat muuseumikogu.

Unikaalne ja väärtuslik

See muuseumikogu on aga väga väärtuslik, hindas Eesti Muuseumiühingu esinaine Heivi Pullerits, kes on ka ise kogude korrastamisel ja muuseumi dokumentide tavakirja tõlkimisel aastaid abiks käinud.

Kogus on Eesti pimedate tegevust puudutavaid originaaldokumente, fotosid ja esemeid, vanimad neist pärinevad 19. sajandist, kõige rohkem on aga materjali viimase viiekümne aasta kohta. Eesti pimedate ajalugu on Pulleritsu kinnitusel suurel määral tallel just selles kogus.

Väidetavalt hävinud vara loendiga tutvunud Pulleritsule tegi eriti meelehärmi, et nimekirjas on ka kauaaegse silmaarsti, 1920. aastail praksist alustanud Aleksander Lepiku kabineti mööbel. Pimedate muuseumile on üle antud Lepiku dokumente, kirjandust, erakirjavahetust ja esemeid.

«See on unikaalne terviklik kogu ja selle esemete põletamine on äärmine kuritegu,» sõnas ta, lisades samas, et kaugeltki kõik loendisse kantu ei ole museaalse väärtusega.

Et mingi osa väärtusetuks kuulutatud mööblit on hävitatud, tunnistas Eesti Pimedate Liidu allorganisatsiooni, Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu esinaine Eva Kirillova.

Tema ja Eesti Pimedate Liidu esimees Ago Kivilo välistasid aga, et hävitatud on midagi sellist, mis on kantud muuseumi kogude nimistusse. Selles on üle 800 kirje.

Probleem on aga selles, et nimistu, millest nemad räägivad, koostas Lõuna-Eesti pimedate ühingu poolt muuseumikogude eest vastutajaks määratud Aare Raigna pärast kolimist. Loendit koostades polnud tal kasutada seniseid muuseumivarade nimekirju.

Pullerits nentis, et nimistu on naeruväärselt väike, aga Raignal puudub ka muuseumitööks vajalik ettevalmistus. Neid nimekirju, mis on koostanud kaua aega muuseumi juhtinud Aldo Kals, ei ole Kivilo väitel Kalsilt saada õnnestunud.

Et inimesed, kes kogudele ligi pääseksid, on puhkusel või ei ole kättesaadavad, pole kellelgi õnnestunud kontrollida, kas väidetavalt hävinud esemed on ehk siiski alles.

Mõistus tõrgub uskumast

Kultuuriministeeriumi muuseuminõuniku Ülle Reimetsa sõnul tõrgub selge mõistus uskumast, et midagi sellist, nagu Kals kirjas teatas, on juhtunud. «On väike lootus, et ehk ta dramatiseeris üle ja midagi niisugust pole olnud. Ehk on tegu liigsete emotsioonidega,» lisas ta.

Pärast kolimist on selle eramuuseumi lugu muutunud järjest segasemaks. Reimets nentis, et ministeerium tõlgitseb praegust olukorda selliselt, et on üks muuseumikogu, aga sellel on kaks omanikku. «Absurdne olukord,» tähendas ta.

Pimedate liit on kindel, et ainult nemad on kogu omanikud ja Kalsi juhitaval MTÜl pole sellega pistmist ega varale mingeid õigusi. Kals on aga teisel arvamusel ja näitab pabereid, mille järgi just MTÜ on muuseumikogu omanik.

Vastuse loodavad osapooled saada kohtust.

Probleemi lahendamiseks on enne kohtusse pöördumist peetud mitmeid tulutuid nõupidamisi, kust aga keegi osalistest tavaliselt ust prõmmides minema kõnnib. Aldo Kals, muuseumi looja, ei ole viimased kaks aastat muuseumikogudele ligi pääsenud ja nii on takistatud ka uurimistöö.

Lahendusena näevad kultuuriministeerium ja Eesti Pimedate Liit muuseumikogu üleandmist riigile ja selle liitmist Eesti tervishoiumuuseumiga. Üleandmise protseduuri on aga seisanud eesseisev kohtuvaidlus.

Unikaalne kogu läks kütteks?

«See on unikaalne terviklik kogu ja selle esemete põletamine on äärmine kuritegu.»

Heivi Pullerits, Eesti Muuseumiühingu esinaine