Aru mõisa omanik annab tööjärje üle pojapojale

Kunagist ratsasportlast ja praegust Aru mõisa omanikku Mall Kirsipuud ajab naerma, kui keegi kutsub teda mõisaprouaks. Samas on Konguta vallas asuv Aru mõis kuulunud tema perekonnale peaaegu sada aastat.

Juba 1582. aasta Poola aktides mainitud Aru mõisa ostis I maailmasõja eelõhtul Rudolf von zur Mühlenitelt Mall Kirsipuu vanaisa Jaan Prüüs, kes oli edukas Tartu ärimees.

Kaubal oli jumet, sest Aru polnud mingi väike mõis, mida Eesti talumehed aeg-ajalt oma eneseteadvuse tõstmiseks ostsid.

Mõisale kuulus tookord üle 2000 hektari maad, telliskivitehas ja mitu karjamõisa.

Esimese hoobi andis Aru mõisale aga vastne Eesti Vabariik, kes jättis 1920ndate aastate alguse maareformiga mõisatele vaid 50 ha suuruse mõisasüdame. Jaan Prüüsil, tõsi küll, õnnestus tookord säilitada pisut rohkem maad.

Mall Kirsipuul, kes elas oma vanematega Tartus, on see aeg helgena meeles, sest kõik suved veetis ta Arul, kus sai alguse ka tema armastus hobuste vastu.

Täielikult hävitas mõisa aga nõukogude kord, küüditades kogu Jaan Prüüsi pere vahetult enne teist suurt sõda Siberisse. Sõjaajal hoiti Aru mõisa keldrites etnograafiamuuseumi kogusid ja 1945. aastal asus mõisasse Erumäe kool, mis tegutses seal 1970ndate aastate alguseni, mil suleti paljud väiksed maakoolid.

Mälestusena kooliajast on Aru mõisas veel praegugi suur kahekorruseline juurdeehitis. Pärast kooli sulgemist asus vanasse mõisahäärberisse sovhoosikeskus.

«Tegelikult oli see isegi hea, et mõisas olid kool ja sovhoos,» mõtiskles Mall Kirsipuu. «Majal oli vähemalt katus peal ja sellel ei lastud eriti laguneda.»

1992. aastal tagastas Eesti Vabariik Aru mõisa koos 150 hektari maaga Jaan Prüüsi järeltulijale Mall Kirsipuule. «Minule tuli see liialt hilja, mina ei jõua siin enam midagi suurt korda saata,» sõnas Kirsipuu.

Seetõttu ei oskagi ta praegu öelda, kuidas oleks kõige õigem sellist suurt mõisa majandada. Kuigi mõisa kolides ostis Kirsipuu kaks traktorit, on ta praegu põllupidamise plaanid maha matnud ja rentinud maa lähikonnas elavale talunikule.

Samuti ei taha ta tegelema hakata kodumajutusega või muul viisil turistide teenindamisega, sest hindab üle kõige privaatsust.

See ei tähenda aga, nagu ei võiks Aru hiilgepäevad veel ees olla. Mall Kirsipuu ootab pikisilmi, et mõisa majandamise võtaks üle ja asuks 14 toaga häärberisse elama tema praegu Tartu Ülikoolis õppiv pojapoeg.

Tagasi üles