Näitleja Merle Jääger elab nii nagu meeldib

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Väljaspool teatrit Vanemuise näitlejat Merle Jäägerit kolleegide seltsis naljalt ei kohta. Küll aga näeb teda kaitseväe mundris meeste, kunstirahva ja karvaste-sulelistega mõnusalt juttu puhumas või setu taatide seltsis hansat rüüpamas.

Kuuldavasti pole teil näitlejate hulgas erilisi sõpru. Miks?

Ega ole küll. Võiksin mõne kolleegiga tihedamalt läbi käia siis, kui teeksin mõnd muud tööd. Väljaspool tööaega eelistan rääkida inimestega hoopist muust kui mu töö. See aitab koguda muljeid ja teisi vaatenurki elule ning inimestele.

Pealegi - ma ei taha pärast tööd tööst rääkida. Vajan vaheldust, tahan elus kogeda ka midagi muud.

Kui nüüd peaksite taas elukutset valima, kas õpiksite ikka näitlejaks?

Lavakasse sisse saada prooviksin kindlasti. Mulle meeldib näitlejatöö, sel on palju positiivseid külgi. Näiteks ei pea ma hommikul ilgelt vara posti otsa ronima ja siis seal päev otsa asjalikku nägu tegema.

Ka sobib mulle teatritöö loomingulisus ja piisavalt suur pinge. Siin ei saa pekki kasvatada: paljud etendused eeldavad intensiivset liikumist.

Olete sõltumatu loomuga, kuidas teatri meeskonnatöö teile sobib?

Sobib. Kui jääb piisavalt aega ka endale, oma asjadega tegelemiseks, siis on meeskonnatöö väga hea asi.

Ka sõjaväes oli meeskonnatöö. Samas sai seal öösel üksi posti peal istuda ja oma asjade üle mõelda. Teatris sellist momenti naljalt ei teki. Väljaspool prii riide ja söögiga sõjaväge tuleb aga mõelda nii perele ja söögitegemisele kui ka töömõtteid.

Võin küll teatrist koju minnes ukse enda taga kinni tõmmata ja mitte mõelda rolli peale, aga enamasti ei tule sellest midagi välja. Sageli proovin oma rolli elus järele.

Kuidas?

Näiteks Dietrichi rolli vajumiseks hakkasin end igal hommikul meikima, magasin öösel rullidega, igal hommikul ärkasin tund aega varem ja tegin soengu. Ka väljapool tööaega riietusin vastavalt ja proovisin kogu aeg kanda kõrgeid kontsi.

See muidugi ei tähenda, et kui pean tükis ahvi mängima, siis käin eraelus ka karvad seljas ringi ja mörisen.

Teater on aastatega muutunud, räägitakse vähem kunstist ja rohkem müümisest. Kas selline teater sobib teile?

Kui pead järjest mitu traagilist ja suure läbielamisega rolli tegema, siis ausalt öeldes on mul olnud tunne, et töö hakkab tervise ja ajude peale mõjuma. Selle kõrvalt on kohutavalt hea, kui saab teha mingit hästi lolli kassakomöödiat, mingit täiesti teistmoodi asja. See on ka üks asi, mis aitab end tasakaalus hoida.

Teenisite aasta kaitseväes. Mida te sellest õppisite?

Esimese asjana sain selgeks, et sõjaväel ja teatril on teatud nurgast vaadates hämmastavalt vähe vahet. Hommikuti, kui pidime järekordselt minema põllule harjutama jaoformatsioone, mida olime teinud sadu kordi, ei tekkinud mul probleemi - proov on proov. Ma ei saanud aru, miks osa inimesi vinguma hakkas.

Aga teatril ja sõjaväel on ka suur erinevus: teatris teed proove ja ootad esietendust, sõjaväes aga loodad, et esikat ei tule - ma ei pruugi neid lilli ja pärgi näha, mis pärast seda esietendust tuuakse.

Oleksite saanud kaitseväes teenida kaks aastat. Miks olite seal vaid poole ajast?

Üks oluline põhjus oli tütar Ode. Kuigi mu abikaasa Erki Uustalu on väga hea kasuisa, hakkasin ühel hetkel tajuma, et puberteedivõrsetega tütrel pole kõrval naist. Tal on väga tore tädi, hulga rohkem ema, kui mina ema olen, aga laps ei saa ju kogu aeg seal elada.

Teisalt ma kasvatan oma last pisut teisiti, kui tädi seda teeb - selgitan talle maailma asju loenguid pidades. Viimasel ajal lähevad need loengud üle arutlusteks.

Mu viimane pikem loeng oli stiilis «Ma ei hakka endale looma illusioone, et sa lapsuke ei hakka kunagi tarvitama mõnuaineid. Aga ei mingit narkotsi, võta parem pits viina!»

Teisalt hakkas sõjavägi end minu jaoks pisut ka ammendama. Aga kindlasti oleksin seal veel üht ja teist õppinud, kui oleksin jäänud.

Näiteks oleksin väga tahtnud langevarjuga alla karata. Kindlasti teen selle asja kunagi ka ära.

Miks teil on ainult üks laps?

Vabandust?! Kuhu ma teise paneksin - elan seitsmendat aastat põlenud majas, kus pole vettki. Ma pole nii uljas, et sünnitan ta ära ja hakkan siis Emajões jääaugus vannitamas käima. Oleks neid kuhugi sünnitada, võiks rohkem lapsi olla.

Aga miks te sealt ära ei koli?

Kuhu? Ainsana pakkus mulle uut kodu Vanemuine, aga see oli 11-ruutmeetrine ühikatuba. Ma pole võimeline minema saja ruutmeetri pealt üheteistkümne peale. Kui mina, tütar ja abikaasa peaksime elama üheteistkümne ruudu peal, siis piisaks mulle poolest aastast, et sattuda Raja tänavasse. Ma ei tulekski sealt enam välja!

Kas olete mõelnud ka Tartust äraminekule?

Ei, ma ei tahaks. Kui üldse läheks, siis ehk maale.

Kui olin paras teismik, võisin küll sõbrannadega rääkida printsist ja valgest hobusest, aga südames tahtsin olla Kunksmoor kuskil saarel või metsa sees. No sorgin seal rohtusid kokku ja ajan rästikuid pudelisse, osa inimesi kardab mind, aga need, kel ikka häda käes, neil pole tarvis mind karta. Vaat midagi sellist.

Igasuguse jama printsidest, valgetest hobustest ja laste kasvatamisest oleksin tahtnud oma elust üldse välja lülitada. Ma ei tahtnud saada emaks, vaid vanaemaks. Isegi mitte vanaemaks - tahtsin vanaisaks. Aga noh, iga asjaga harjub ära. Isegi naiseks olemisega suutsin ära harjuda.

Kas mees olla oleks parem?

Omal ajal oleks mulle raudselt rohkem meeldinud mees olla, sest näiteks koolis nõuti neilt silmanähtavalt vähem ja neid peediti ka vähem. Meeste elu on üldse kergem.

Näiteks võivad nad alati kaabut kergitada ja su elust lahkuda. Ja mõni toob lahkumiseks veel argumendi: kas sa oled üldse kindel, et see on minu laps - nägemist! No tere hommikust!

Kuidas end aitate, kui hing on haiget saanud?

Viimastel aastatel on õnneks mu kõrval olnud väga kihvt, lahe, mõnus ja kindel mees. Erki on nagu maja hoovis kasvav tammepuu: lähed, võtad tast kinni ja kallistad.

Mõnikord, kui asi väga valusaks läheb, aitavad pudelid, mida taarapunkt kokku ei osta. Aitab seegi, kui võtan kodus vaikselt napsu, kuulan head vene muusikat ja löristan nutta.

Pärast sõjaväge olen hakanud vähem asju enda sees hoidma. Varem püüdsin ikka mingitesse piiridesse jääda ja olla kena inimene. Nüüd ma end sellega enam ei vaeva. Kui kihvatab, siis ütlen välja, ja ausalt öeldes on mul savi, mõtlevad inimesed siis minust halvasti või hästi. Ei saa lasta endale peale astuda.

Kui mulle jäetakse piisavalt taastumisruumi, saan raskel ajal endaga ise hakkama.

Kas olete rahul selle riigiga, kus elame?

Absoluutselt ei ole! Näiteks kui tuleks mõte sünnitada, siis enne ikka mõtleks tõsiselt selle asja üle järele.

Vahepeal tuli massiliselt artikleid - kuradi naised, miks te ei sünnita! Tahan, et täiskasvanuks saades oleks mu laps tööturul ja muidu turul konkurentsivõimeline. Aga kui ma ei saa talle lubada arendavaid ringe-särke-värke? Mis ma siis olen - lihtsalt masin või?

Meil öeldakse - tahad rohkem raha, tee rohkem tööd. Aga mille arvel? Ei saa ju end raha pärast idioodiks rabelda.

Rikka mehe proua ma ka ei taha olla, mul tekiks ostetuse tunne. Kui noored tüdrukud abielluvad rikka vanamehega, on vähemalt lootust, et vanamees sureb varsti ära.

Alati saab ka natuke kaasa aidata: kui vanamehel on süda haige, ehmatad teda pisut nurga tagant. Või teed kõvasti keppi. Võimalikud variandid, aga kokkuvõttes muidugi ei tasu see kõik end ju ära. Eriti närb on see, kui sina lõped enne kätte ära kui see vanamees.

Kas te poliitikasse tahaksite minna?

Kes mind seal tõsiselt võtaks? Kui ma napsusena kuskil vahele jään või teen mõne hullu tembu, siis laiutatakse käsi: see on Merca, ta ju teada, mida temast ikka oodata…

Poliitikas peaksin kogu aeg trammis seljaga ringi käima - ei meeldi! Tahan mõnikord endale vee peale tõmmata ja järgmine päev peita kodus pead padja alla ning tõotada endale, et ma ei lähe enam kunagi välja.

Merle Jääger

• Merle Jääger on sündinud 19. oktoobril 1965 Tallinnas, ema on raamatupidaja, isa raudteelane. Lõpetanud Tallinna kaugõppekeskkooli, Tallinna 2. tehnikakooli kinomehaanikuna ja lavakunstikateedri.

• Töötab Vanemuises näitlejana 1988. aastast. On saanud Voldemar Panso preemia ja Ants Lauteri preemia Võrumaa inimeste kehastamise eest. 1998 pälvis aasta parima naisnäitleja tiitli, Tartu teatrifestivalil valiti parimaks naiskõrvalosatäitjaks.

• Avaldanud kolm luulekogu. Eesti Kirjanike Liidu liige.

• Koos Kauksi Ülle ja tema tütardega teeb võru-setukeelset etnopop-bändi Lõkõriq.

• Kaitseliidu Tartu maleva liige, 2000. aastal teenis Paldiski rahuvalveoperatsioonide keskuses. Jaanilaupäeval sai Kaitseliidu III järgu teenetemedali.

• Katoliku koolis õppiv tütar Ode saab juulis 12-aastaseks. Merca on abielus paleontoloogiat õppinud Erki Uustaluga.

    Tagasi üles