K, 7.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Andrus Kompus reformib Tartu kutseharidust

Jüri Saar
Andrus Kompus reformib Tartu kutseharidust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Septembrist alustava Tartu kutsehariduskeskuse juhiks valitud Andrus Kompus peab kõige raskemaks loova tööõhkkonna loomist ja tunnistab, et pikk koolijuhistaaž on õpetanud rusikaga lauale lajatamise asemel mõttes kümneni lugema.

Kas kutsehariduskeskus on alustamiseks valmis?

See peab käima minema septembrist. On juriidiline probleem, et olemasolevaid koole ei saa reorganiseerida enne õppeaasta lõppu - see on 31. augustil. Protsesse, mis mõnes koolis toimuvad, on raske kontrollida, raske on infot saada.

Keegi on opositsioonis?

Üks kool küll. Vaadake ise, kes pääsesid direktori valimisel lõppvooru.

Teeninduskooli juht…

Meie koostöö on passiivne, kui seda üldse saab koostööks nimetada, aga see pole lehejutt.

Kaks viimast kuud oli meil jube mässamine, uue koosseisu tegemine oli keerukas, tuli esitada eelarved, palju aega võtsid kõiksugu läbirääkimised. Nüüd loodan mõneks nädalaks aja maha võtta ja veidi puhata.

Mis kasu te reformist näete?

Kutsehariduskeskuste loomine on kutsehariduspoliitika tulemus, ühinevatele kutseõppeasutustele annavad riik ja Phare raha eelisjärjekorras.

Loodan ühinemisest sünergiat, mis annab koolidele uut hoogu hingamise, võtab maha konkurentsi koolide vahel. Seni linna kutsekoolid küll suhtlesid, aga head koostööd polnud.

Ja dubleerimine lõpeb. Näiteks kokki ei õpetata sügisest enam mõlemas linna otsas, Põllu ja Kopli tänavas.

Kuidas tundub uue asutuse juhtimine võrreldes Kuremaa kooliga?

Kutsehariduskeskuses on õpilasi kümme korda rohkem, umbes 2400, lisaks veel täiskasvanute kursustel ja gümnaasiumidele mõeldud eelkutsekoolitusel osalejad. Töö sisu on sama, aga on vaja suurema hulga inimestega konsensusele jõuda.

Kui palju suudab sellise asutuse direktor õpetatavate erialadega kursis olla?

See on see suure kooli miinus. Kuremaal olin ma õppekavadega kursis, teadsin, mis toimub. Siin pole aega olnud neisse süüvida. Lõpuks saab direktor olla professionaal vaid ühes-kahes valdkonnas ja neis ka õppekava koostamisel kaasa rääkida. Siin jääb see töö puhtalt erialainimestele.

Mis parata, suure asutuse juhtimises on rohkem pealiskaudsust. Suures koolis on ka anonüümsus suurem. Juba siin, tööstuskoolis, on õpilased nurisenud, et ei tunne üksteist. Tuttavad näod, aga lähemat kontakti ei teki.

Usun, et töötajatelgi võtab kollektiivitunde tekkimine paar aastat aega. Praegu on jutud veel teie-meie-stiilis.

Ei maksa minust valesti aru saada: ma ei arva sugugi, et igal pool tuleks koolid kokku panna. Olen ise tulnud väikesest koolist ja tean selle eeliseid väga hästi. Lähtuda tuleb piirkondlikust eripärast, aga arvan, et Tartus võib see samm end õigustada.

Kui ruttu see võiks selguda?

Arvan, et viie aasta pärast.

Siis, kui on uued direktori valimised?

Vaadake, ametikoolitus on väga pikaajaline protsess. Täna võtame õpilased kooli, nad õpivad kaks-kolm aastat, lähevad tööle ja tagasiside töökohast tuleb paari aastaga. Seni on vaid spekulatsioon, oletus.

Bioloogiharidusega läksite põllumajandustehnikumi juhtima, nüüd asute oma erialast veel kaugemaid ameteid õpetava kooli etteotsa - areng on üsna omapärane.

Kuremaale sattusin päris juhuslikult, nagu elus ikka juhtub. Majandi lõikuspeol, paar kuud pärast ülikooli lõpetamist küsisin tehnikumi inimestelt, kas tööd leidub. Leidus.

Siis oli see puhtalt põllumajanduskool, aga ega bioloogia põllumajandusest ju väga kaugel olegi.

Miks te Kuremaalt ära tulite, kas tundsite, et olete end ammendanud, või oli lihtsalt kaugele sõita.

Tõde on kusagil vahepeal.

Viimased kuus aastat käisin Kuremaal kodutalust, Pangodist. Iga päev tund sinna, tund tagasi, 70 kilomeetrit üks ots. Pidevalt käies ei saanud kaugusest nagu arugi, praegu vaatan, et päris tüütu on see sõit.

Peamine põhjus oli aga see, et olin Kuremaal 16 aastat, neist pea kümme direktoriametis. See on piisav aeg, et ära tulla. Oleksin ehk edasigi olnud, aga Tartus pakuti tööd, haldusdirektori kohta Tartu õppekeskuses. Osalesin ka ise mullu kevadel õppekeskuse juhi leidmiseks korraldatud konkursil. Siis võitis Jaan Kulver, tema kutsuski.

Hiljem vabanes tööstuskooli juhi koht, senine direktor Vladimir Shokman läks abilinnapeaks.

Jõudsite sel kevadel kandideerida ka Elva gümnaasiumi direktoriks.

Konkurss Tartu kutsehariduskeskuse direktori kohale käis samal ajal, kandidaate oli kõvasti. Elvasse kandideerides küll ütlesin, et mu prioriteet on Tartu kutsehariduskeskus.

Mingit kindlust tõesti polnud - kui keegi valitakse, siis tema moodustab meeskonna. Kulver, kes mind Tartusse kutsus, enam ei kandideerinud. Mingi varuvariant tuli endale leida. Tööd on vaja teha, pere vajab toitmist.

Ja pere on suur.

Suur, mul on kuus last. Tõsi, olen teist korda abielus. Kõige vanem laps on 21, noorim saab kaks ja pool. Kolm poissi, kolm tüdrukut.

Kas oleksite kutsehariduskeskuses nõustunud ka ametikohaga väljaspool direktsiooni?

Jaa, nüüd polnud juhtimine ainus eesmärk. Kui esimest korda kandideerisin, siis muidugi küll. Loomulikult olin ma tookord pettunud, et läbi ei läinud. See oli esimene konkureerimine mu elus üldse.

Pärast ei näinud ma selles ebaõnnestumises probleemi. Uue konkursi puhul mõtlesin küll päris tõsiselt, kas üldse kandideerida. Nüüd tundub , et kandideerin ka teiseks ametiajaks, sest viis aastat on kutsehariduses liiga lühike aeg, sellega ei näe veel tulemust.

Üle kahe ametiaja ei kavatse ma aga paigale jääda, ma ei poolda eluaegsete direktorite ideed. See pärsib nii asutuse kui isiksuse arengut.

Kas mõnikord on tulnud ette ka rusikaga lauale lajatamist?

Eks ikka. Olukordi on olnud igasuguseid. Varem olin ma üsna impulsiivne, tihti enne ütlesin ja siis mõtlesin. Nüüd olen õppinud mõttes kümneni lugema. See rusikaga lajatamine oli ammu, olen karastunud ja õppinud ennast kontrollima.

Aga eks ma endamisi ütle vahel paar krõbedat sõna.

Kuidas töötajaskond direktorit muudab?

Keeruline vastata. Pigem on ehk töötajatel raske harjuda uue direktoriga, kui eelmine on pikalt ametis olnud.

Arvan, et mind on üpris raske muuta, minuvanune direktor on väljakujunenud isiksus oma põhimõtetega. Mis ei tähenda seda, et ma häid ideid tagasi lükkan. Probleem on pigem selles, et initsiatiivi altpoolt on raske esile kutsuda. See oli raske Kuremaal ja on raske siin.

Miks?

Seda on lihtsam saavutada noorte inimestega, kel pole piiranguid. Need, kes on kaua töötanud, kipuvad võtma hoiaku: ah, kui ülemus ütleb, siis nii on õige.

Mäletan üht esimestest nõupidamistest siin koolis. Palusin inimestel rääkida, mis on kellelgi sel nädalal plaanis. Siis oli tükk aega vaikust, kuni üks hääl ütles: me oleme ikka harjunud kuulama, mis direktori laua tagant öeldakse.

Võibolla pole neil julgust. Võibolla pole neid kuulatud.

Inimene on väga peenike mudel. Ütleb ükskord oma idee välja, ütleb teine kord.

Kui ei arvestata, siis kujunebki mentaliteet, et tehku, mis tahavad, mis see minu mure on.

Olen proovinud neid aktiivsemaks muuta. Üritasime kirjeldada, milline peaks olema kursusejuhendaja töö ja kuidas tulemust mõõta.

Esimene koosolek tõi ilusad loosunglikud laused, mida kommunismiõpikust võiks maha lugeda. Teine koosolek oli asjalikum, saime paika kriteeriumid, mille alusel maksta kursusejuhendajatele lisatasu.

Küsimus ei ole pelgalt vanuses, ka 75-aastane õpetaja võib olla väga särav. Häda on selles, et elamisväärse palga saamiseks tuleb töötada suurema kui ühe koha koormusega. Paratamatult õpetaja väsib ja tulemus kannatab.

Kas kutsehariduskeskuse direktorina näete võimalust suurendada õpetajate palka?

Tagasihoidlikult on seni ära kasutatud täiskasvanute koolituse võimalust, tasuliste kursuste osa peab suurenema. Sealt tuleb raha, teistpidine kasu on, et praktikute õpetamiseks peab rohkem valmistuma.

Aga koolijuhi palk on vist väga hea, kui kannatas iga päev Kuremaale sõita?

Ega see väga hea ka ole.

Tänane olukord on paraku selline, et tuleb minna sinna, kus tööd on. Elukoha lähedal tihti tööd lihtsalt ei pakuta.

Teie 14 hektarit talu on üksjagu maad. Abimajand?

See on jupike sood ja jupike metsa. Reljeef on küllalt mägine, osa sellest pinnast on antud farmerist naabrile kasutada. Omal on natuke teravilja, maasikaid ja kartuleid. Teravili, tänavu nisu ja oder, on küll ainult maa käigus hoidmiseks, kasumit see eriti ei anna.

Kust see aeg põldu pidada?

Õhtuti ja nädalavahetustel. Põhitööd saab ikka ise teha. Neli-viis hektarit põldu on nii vähe, et seda jõuab töö kõrvalt harida. Külvad päeva, künnile läheb poolteist... Sada hektarit oleks teine lugu.

Maasikaid on pool hektarit, need lähevad küll müügiks ja hooldamiseks on abitööjõudu vaja.

Andrus Kompus

• Sündinud 22. märtsil 1958.

• Lõpetas Tartu 7. keskkooli (Karlova gümnaasium) ja 1984. aastal bioloogina Tartu Riikliku Ülikooli.

• Ülikooli lõpetamise järel töötas Kuremaa sovhoostehnikumis õppeosakonna juhatajana, hiljem direktori asetäitjana.

• 1992-2001 oli Kuremaa põllumajandustehnikumi direktor.

• Läinud aasta septembrist novembrini töötas Tartu Õppekeskuses direktori asetäitjana.

• Mullu novembris sai Tartu Tööstuskooli direktori kohusetäitjaks.

• 1. septembril Tartu kolmest kutsekoolist ja Tartu õppekeskusest moodustatava Tartu kutsehariduskeskuse direktor.

• Viimased kuus aastat on pidanud Pangodi järve ääres 14 hektari suurust talu.

Tagasi üles