/nginx/o/2009/11/25/272400t1h8e9b.jpg)
Öösel lastevanemate mobiilile saabunud sõnum: koolis on terrorismioht. Politseilintidega piiratud koolimaja. Teadmatus. Julm kiri internetis: ma üritan teha koolitulistamise maailmarekordit. Siin, meil, meie kõrval, kodus. Hirm. Suur hirm. Siin, meil, meie kõrval, kodus.
Eelmise nädala ööl vastu kolmapäeva see Tartus juhtus, saadi teada, et naaberkooli abiturient ähvardas korraldada kommertsgümnaasiumis koolitulistamise. Kolmapäeva õhtuks oli politsei noormehe juba tabanud ja vahi alla võtnud.
Reedel väitis prokurör: ta on kindel, et noormees poleks oma ähvardust ellu viinud. «Küll aga nägin ma soovi avalikku korda rikkuda,» ütles prokurör. Noormees ise olevat väitnud, et tegi nalja.
Nalja! Nalja?
Nalja kümnete inimeste eluga...
Neljapäeval läks kohalik ajaleht kommertsgümnaasiumi, et päev hiljem kuulata, mida arvavad kooliõpilased, koolipsühholoog, koolidirektor.
Nõutus on see sõna, mis iseloomustab ehk kõige paremini muljet, mis tekkis. Reedese ajalehe esikülge («Ärevus ähvardatud koolis püsib») lugedes tekib ikka ja jälle silme ette arusaamatu õlakehitus: mis võis küll viia ühe noore mehe niikaugele, et see väljendus tapmisähvarduses. Direktor võttis olukorra kokku: vihapurskes või naljana öeldud «ma löön su maha» kõlab pärast selliseid sündmusi teistmoodi.
Kas see, mis on meie ümber ja meie sees, meie kaaslaste sees, on nüüd teistmoodi? See on hästi raske küsimus.
Me oleme siin Tartus olnud väga lähedal julmale piirile, kuid õnneks ei läinud sellest veel üle. Õigel ajal saadi käsi ette, sest naljaks võime seda tegu nimetada küll vaid tagantjärele. Kui üldse võime. Tegelikult ei tohigi.
Koolipsühholoog arvab, et õõvastav ähvardamislugu paneb õpilasi rohkem maailma asjade üle mõtlema. Paneb mõtlema ja aru saama, et arvutimaailma kõrval, milles paljud tavatsevad veeta tunde ja päevi, on reaalne maailm. Ning et see reaalne maailm on tegelik maailm, mida ei asenda virtuaalne keskkond.
«Kasu sellest juhtumist on see, et inimesed hakkavad teineteist märkama,» ütles kommertsgümnaasiumi koolipsühholoog päev hiljem. «Ilmselt näevad nad ka maailma avaramalt.»
Kas me mõistame – mitte ainult noored, vaid kõik – täna natuke rohkem, et iga sõna ja teo ees käib vastutus. Vastutus oma tegude ja ka oma sõnade eest.
Kui me seda mõistame, ei tee me ehk enam nii julmi tegusid, nagu juhtus eelmisel nädalal ühes maailma väikelinnas. Tartus. Meil.