/nginx/o/2008/08/17/66258t1h28bf.jpg)
Te ei usuks, kui ütlen, mis vägi hoiab mind kinni ühessamas elupaigas Aleksandri tänav 1. See vägi on aastavahetuselamus, tartulikkuse lummus.
Helju Vals: minu Aleksander
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei ole siin linnas teist sellist maja, mille ületänavaplatsist, vana kaubamaja tagusest kõigile teada parklast saab vana aasta viimasel pooltunnil otsekui horisont ja sellelt on näha, kuidas linn sammub heade mõtete ja tunnete ühtsuses raeplatsile südaöö kellalööke kuulama ja siis sama teed tagasi.
Mu koduaken muidugi petab, möödasammujad ei ole terve linn, on minu Aleksander koos oma lähemate naabritega: paljud sammujad keeravad siia Soolast, Turust, Laost, Aidast, Lillest, Pargist, Kalevist.
Elustub lõik koguteosest «Tartu» (1927): linnale on liikumisjooned sama tähtsad nagu inimesele veresooned.
Minu ja meie
Minu tänav on kandnud ka mitte just suursugust Seakopli nime, teab Google öelda. Praeguse nime sai ta tõenäoliselt 1814. aastal keisrihärra Aleksander Esimeselt. Palju varasemasse aega, 13. sajandisse ulatub tema nimekaimu Aleksander Nevski kirik, millel on bütsantsi stiilis sibulkatus.
Kui me siit Sõbra tänava kandist Taga-Karlovast uuesti Kesklinna poole liigume, tuletavad kunagised Lina tänava haiglahooned (oleme juba Ees-Karlovas) meelde, mida on öeldud sellesuvises Tartu Postimehes: peaks vana haigla asemele tulema mingi hansat meenutav kitš, «kaotaks kogu Aleksandri tänav mõtte ja potentsiaali».
Taastavat hoolt ootavad lagunev Aleksandri 41, Kalevi tänava Sõbramaja, Kalevi 17, 15, 13...
Selliste majade ette ja taha käib omadussõna «miljööväärtuslik» ja mida muud saab see tähendada, kui et lammutamine oleks viga.
Ärge pahandage, et mu sõnavõtu toon pole pidulikult aastalõpune. Kohe tuleb teine toon, mille olen meelde jätnud karlovlaselt Ivi Drikkitilt eelmise aasta 26. novembri artiklist, kus kõne all oli Tähe, Pargi ja Päeva tänava vaheline haljasala.
Ivi laused: «Kui internetis hakati koguma allkirju haljasala täisehitamise vastu, leidsin tuhatkonnast viseeringust palju tuttavaid ja tuntud nimesid ning soliidseid asutusi, kus pargi pooldajad ametis käivad. Usun, et need inimesed hoolivad Tartust laiemalt, mitte üksnes oma õuest või kodutänavast.»
Jah, mitte üksnes oma kodutänavast. Tahaksin, et minu Aleksandrist saaks meie Aleksander.
Minooris ja mažooris
Siin läheb mu toon jälle minoorseks, palun andestust. Vajan teie mõistvust, kaaslinlased. Ma ei jaksa enam üksi näha toda telliskivikoletist, mis pärast aastavahetuste ülevust, iga kord üha rääbakamana, jälle võimule pääseb seal parklaplatsi vasakus servas. Tartu nurisümbol.
Sellesse hinnangusse on valanud oma meelekibeduse Henn Käämbre Tartu Postimehes aasta tagasi tollessamas lehenumbris, mis võttis kaitse alla Tähe, Pargi ja Päeva haljasala.
Henn Käämbre: «Too ehitis, mis asub nii Tigutorni kui ka Tasku vahetus läheduses, oli olemas juba 1947. aastal, kui ma Tartusse elama tulin, ja püsib kindlalt siiamaani. Huvitav oleks teada, kellele ta kuulub ja mida seal hoitakse.»
Tolle lobudikuga on muide seotud sovetiaegne miilitsaütelus «rikkus ühiskondlikku korda vastu seina» (lobudiku sein kui avalik käimla). Rikkumine käis kõrges kaares nädalast nädalasse, käib nüüdki veel.
Jätkan mažoorselt. Kust mujalt kui ikka Tartu Postimehest lugesin, et 2009. aasta õpilastööde võistlusel said gümnaasiumiastmes teise preemia trefneristid Karl Haljasmets ja Ants Siim, kes olid uurinud Karlova asundust ja selle liitumist Tartu linnaga. Üldkokkuvõte: «Karlova miljöö on inimesed, kes hindavad puitmaju.»
Aleksandri tänava hakatuses pole sõda selliseid maju alles jätnud, ja ega hakatus kuulugi Karlovasse. Veel möödunud aastal enne esimest adventi pidasin piirjooneks Soola tänavat, sest sinnamaani pandi elektripostide otsa jõulusära, nüüd niisamuti.
Linnavalitsusest sain kuulda, et kesklinna ja Karlova piiriks on Väike-Turu – Aida – Pargi.
Nii või teisiti. Miks mitte küsitleda Treffneri poiste eeskujul aleksandrovlasi, et väike uurimistöö teha?
Kaugemale ma ei ole jõudnud kui paremale Soola nurgale, ja kas peakski jõudma. Ehk piisab sellest, et Aleksandri tänav kolm kannab endas mälestust suurest Aleksandrist, nimelt Solženitsõnist, kes on olnud tolle maja elaniku, leskproua Herta Susi äia Arnold Susi laagrikaaslane ning sõber.
Suside suvekodus Vasulas kirjutas vene dissident ja kirjanik osa oma «Gulagi arhipelaagist». Solženitsõn oli Eestisse armunud, mäletab Heli Susi, Arnoldi tütar.
Kojamees suudaks!
Lõpetuseks visand kojamehest, kes paistab mu aknasse sajalapiliselt ja -auguliselt Turu-Aleksandri parklaplatsilt igal varahommikul.
Teie pole sellist harja ja kühvliga meest näinudki! Sirge rüht, sirged rõivad, eluaastaid alla neljakümne. Temasugune suudaks, kui ta mõne ametivenna toeks võtab, nonstop koristada sellegi kila-kola, mis jääks platsile Tartu nurisümboli lammutusest. Tuleks juba lammutus!
Ja siis... Siis saaks Aleksandrist ja tema horisondist veel üks meie linna tuiksoon, nagu on pärast sellesügist reanimatsiooni, eesti keeli pärast velmet ehk taaselustust saanud raekoja-poolsest Küünist kõigi tartlaste eduks.