/nginx/o/2018/09/07/11395786t1h61a7.jpg)
Kõik, mis ta elus hea, on Jaan Siilak saanud tantsuga. 16-aastase noorukina köitnud harrastus on andnud töö ja leiva, armastuse ja perekonna, rahulolu ja kuulsuse.
Jaan Siilak on tantsuõpetaja 24 tundi ööpäevas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sulnis inglise valss kõlab Pushkini gümnaasiumi saalis, kus Jaan Siilak on alustanud järjekordset treeningut. Samm, tõus, kannapööre - stopp! Paarid tarduvad, kingakontsad õhus. Laskuvad, kui antakse luba. Siilaku kõmisev hääl pillab tõdesid füüsikast ja anatoomiast ning kilde ajutegevuse seotusest tantsulise liikumisega.
Karm värk, kuid just nii õpitakse tantsukergust ja -kindlust, tehakse tööd, et saavutada swing, hoog. See, mis lummab tantsuvõistlustel ja peibutab üha uusi algajaid parketile.
«Samm tuleb luua! Luua lennukuse tunne, mitte lihtsalt astuda,» manitseb Siilak ja asub metoodika juurde, kuidas selleni jõuda. Ent ainuüksi tehnika pole veel tants, tants käib Siilaku sõnul ainult läbi tunnetuse.
Siit algab see miski, mida ei saa mõõta ega kaaluda, aga mille kohtunik Siilak on sadadel suurvõistlustel ära tundnud.
«Aura. Sarm. Sära,» sõnastab ta sõnastamatut ja küsib: «Mis on armastus või mis on rõõm? Igaüks tunneb isemoodi.»
Aga et see on leitav ja tuntav, tõendab mitme ta enda õpilase vääramatu tantsukarjäär, ühe hiljutise Eesti esitantsija Siret Siilaku oma sealhulgas.
Tõusud ja mõõnad
Jaan Siilakule meeldib vahel naljaviluks visata, et tütar Siret on üks vähestest asjadest, mis ta elus on väga hästi õnnestunud. Nali nagu jah, aga samas sulatõsi: sarm, visadus, jonn ja temperament kroonisid noore daami 16-kordseks Eesti meistriks ja avasid koos partner Erkki Aasaga tee maailma tantsupaaride esikümnesse.
Sireti säravaimad maailmatulemused jäid aastatesse 1997-99. Võistlustantsu kulisside vahele mittesattunu võis paari viimase aasta teleülekannete põhjal arvata, et Jaan ja Hele Siilaku tantsuklubi Stiil hiilgeajad on möödas, sest toekamad medalikohad langesid tallinlastele.
Paraku pole ka tantsuklubide rivaalitsemises tundmata kadedus ja autud võtted ning Stiilile ennustati hukku. Maikuus aga prahvatas pommuudis: Eesti seni kõrgeima maailmakoha ehk hõbemedali tõi juunioride maailmameistrivõistlustelt ära just Siilakute tantsupaar Marko Mehine ja Maria Fessai.
«See on minu töö,» tunneb Jaan Siilak õigustatud uhkust, «kuid eks mõõnale pidigi järgnema tõus.»
Sireti pisikesest toast, kus särab sadakond karikat ja muud võistluste säravat meenet, on kadunud riidekapp, kuhu tütarlapse kohevad tantsukleidid suuri vaevu sisse mahtusid. Kirjutuslaua asemel on akna all arvuti, vanemate uus töövahend ja poeg Silveri armastus.
Ehk oli selleski toas tunda mõõna hõngu, kui Siretil haigestus süda ja tantsukarjäär tuli peatada keset ilusat tõusujoont laias maailmas, ent nüüd naeratab foto-Siret vanematele 2000 kilomeetri kauguselt.
«Võttis kaasa ühe ülaõlakoti ja kaks tantsukleiti,» kommenteerib isa tütre teeleminekut Austriasse pärast eelmist jaanipäeva. «Muidugi ta tantsib - tema ja ta uue partneri Roman Mayeri eesmärk on jõuda MMi finaali, vähemalt esikümnesse.»
Siretile on Austrias õmmeldud neli uut tantsukleiti: sinine, kollane, valge, oranžikas.
Paadist tantsusaali
Kui Jaan Siilak koolipoisina esimestele tantsukursustele läks, kandsid tüdrukud villase vormikleidi all kohevaks tärgeldatud alusseelikuid, nailontüllist satside ja suleboadeni kulus veel palju aastaid nagu ka lipsist tvistini.
Kaheksasel akadeemilisel paadil aerudele suruv Siilak oli küll tantsusaalides silmatorkavalt pädev tegija, kuid unistus oli tollal siiski pääs NSV Liidu koondisse ja võibolla koguni olümpiamängudele.
Mingisugune vihje tulevasele elukutsele ilmnes aga juba noil spordiaastail. Kui Siilak arvas, et mõni paatkonna kaaslastest vajab järeleaitamist, hakkas ta tollega eraldi trenni tegema, teatud võtteid lihvima.
«Õpetada on mulle tõesti kogu aeg meeldinud,» möönab Siilak. «Olen märganud sedagi, et õpetan naist söögi valmistamises ja õmblemises - teisiti kohe ei saa.»
Tokyo olümpiamängude lootus luhtus ja Jaan Siilak tegi 1965. aastal sõudmisega lõpparve, astudes tantsuõpetajate kooli.
Nii mõnigi asjalikuma elukutse valinud koolivend vangutas pead: muusikakool, see veel, sest koolibändi pianistina oli tal eeldusi, aga tants…
Kui Jaan Siilak vastab telefonikõnele, kostab torust tantsumuusikat. See ei ole meeleoluks, vaid märk, et treener töötab - Siilak kinnitab, et tema on tantsuõpetaja 24 tundi ööpäevas. Nii palju siis kergetest või kerglastest ametitest.
Tantsuõpetaja Siilak sai oma hoole alla ülikooli õppejõudude seltskonnatantsuringi ja seenioride õhutusel moodustati hiljem laste ja noorte võistlustantsuklubi.
«No mis see ära ei ole - kaks korda nädalas poolteist tundi,» nurusid seeniorid, kellel kodus tantsueas järelkasv.
Ja siis ilmutas ennast karmi mehena tuntud treener Siilak: «Neli kuni viis korda nädalas kaks ja pool tundi korraga.»
Seeniorid noogutasid.
Nüüd loeb ta oma õpilastele tantsulaagri reegleid: treeningupäev kuus tundi järjest. Vaid üks nooruk arvas, et kahe tunni järel võiks väikse vahe teha.
Sähvak südamesse
Hele ja Jaan Siilak on nagu aastaajad - erinevad, aga peamises sarnased. Nagu Jaanile, nii on ka Helele meeldinud lapsest saadik õpetada ja tantsida. Nagu Jaanist, sai temastki treener ja rahvusvahelise klassi kohtunik, ühtmoodi on nad tundnud rõõmu maailmas rändamisest ega ole pidanud tähtsaks maise vara kogumist - mis tantsust tulnud, see tantsule läinud.
Kui aga pikne sähvatab, siis Hele maandab. «Mina pingete korjumise kibedust ei kannata,» tunnistab Jaan.
Kokku said nad Mooste koolis, kus Hele oli inglise keele õpetaja ja kuhu Jaan tuli tantsutundi andma.
Salakavala küsimuse peale, et võibolla ta valiski naise eeskätt tantsuoskuse, s.t silma, mitte südame järgi, jääb Jaan Siilak mõttesse ja tunnistab: «Südamesse lõi sähvatus - selle vastu mees ei saa. Aga ma vaatan praegugi tüdrukute kõnnakut - kui koordineeritud ja elastne see on. Aga silm või süda - neid ei saa ju eraldi võtta.»
«Mul on elus mitmeti vedanud,» nendib Jaan Siilak. «Öeldakse, et inimene on õnnelik, kui tal on tuba soe, pere terve ja leib laual. Mul on pere, peretunne ja ka soe tuba, see tähendab oma tantsuklubi.»
Sportlane ei loruta
Tantsuklubile Stiil pandi alus 12. septembril 1978, see kuupäev on mõlemal täpselt meeles. Pooleaastane Siret käruga kaasas, jalutasid nad ülikooli klubi poole, et lehekuulutuse peale tulnud lastega alustada.
Mida klubile lähemale, seda nõutumaks nad muutusid: kogu ümbrus oli autodega üle ujutatud. Ehk on planeeritud mõni teine üritus ja unustatud neile teatada?
Siilakute tantsutundi oli tulnud 200 last.
Kolme kuuga valiti välja 17 paari, kellega hakati tööle, et viia neist keegi võistlustantsu tippu. Ja nii tänase päevani.
Mõni on sosistanud, et oi kuidas me teda kartsime: Hele oli küll nagu päike, aga Jaan tihtipeale äike.
Hele naeratab, Jaan ilmutab tõusva ägeduse märke: «Kui pean sportlasele ütlema, et jookse kiiremini, siis võib ta kodukäsitöö ringi minna! Sport ei ole lorutamine! Me ei saa latti igaühe järele alla lasta, siis kaob spordi mõte üldse ära. Nõudlikkus ja rangus ning kurjus on eri asjad.»
Siret Siilak ütles, et oma vanemate õpilasena on ta pidanud kümme korda rohkem pingutama, sest isa pilgu eest ei jää varju ükski kasutamata võimalus.
«Pulss 200,» kommenteerib Jaan Siilak enda seisundit. «Kui vaatan võistlustel tütart või õpilasi, lööb mus ikka treener välja: fikseerin kiiresti puudused, et trennis õpetada, kuidas paremini teha.»
Kui raske vahel ka ei oleks, Jaan Siilak ei pea võimalikuks oma elu tantsuteelt kõrvale pöörata - suur tükk Eesti võistlustantsu ajalugu, nagu ta muu hulgas on.
Kui keegi küsib: «Kas mäletad?», avab Siilak oma kappide uksed - kirjasõna, fotod, videod - ja leiab vastuse.
Tundes küll mõnu tantsuajaloolt tolmu pühkimisest, tahab Jaan Siilak veel ajalugu teha, ja seda just Tartus - korraldada siin 2003. aasta Eesti meistrivõistlused ja 2004. aasta noorte MM. See aga tähendab esialgu mitmel tasandil lahinguid, milleks mehel paistab olevat nii hoogu kui ka tehnikat ja lõvilikku vaprust Tartu kultuuri kaitsta.