Arno panid armuma Teele valged patsid ja punane põll

Raamatu "Armastuse märgid" autor Ülo Mäeots. Foto: Margus Ansu.

Kui Arno nägi esimest korda Teelet, seda valkja peaga tüdrukut, kes oli pisike nagu peahari ja kel oli punane põll ees, siis mõtles ta, mis tal asja võõraste tüdrukutega. Kuid just nendes punastes põlledes ja heledais patsides peitub see, mis paneb armuma.

Kas kõik meeled on ühtmoodi tähtsad või on armumise puhul mõni neist kõige tähtsam? Kas peale meeltega aistitavate on veel märke, mis mõjutavad armumist, selle kestmist ja lõppemist?

Nendele küsimustele püüab vastata neljapäeval Tartu Ülikooli raamatukogus esitletud raamat «Armastuse märgid», mis on sündinud 2007. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud Ülo Mäeotsa bakalaureusetööst.

Semiootika ja sotsioloogia piirimail kõndiv töö uuris märke, mis panevad vastassugupoolt märkama ja armuma. Mäeotsa diplomitööst välja kasvanud armastuse märkide uurimise korjasid üles Pariisi Ülikooli sotsioloogid Philippe Combessie ja Lara Mahi, kes uurisid muu hulgas seda, mis paneb kirglikke prantslasi armuma, kas prantslased usuvad igavesse armastusse ning kas lahkuminek on teinud inimesi kättemaksuhimuliseks.

«Vaatan esimest korda oma partnerit. Ta on ilusate korrapäraste näojoontega brünett, juuksurisoenguga, avara dekolteega tumedas kleidis. Kaelas rippuv medaljon juhib pilgu kleidikaelusest paistvatele ilusatele rindadele. Puusad on laiad. Kogu see naiselikkus toetub tikkkontsadega kingadele.»

Nii kirjeldab esimest armumist üks raamatu esseevõistlusel osalenu kuuekümnendate aastate tantsupeolt, kus suur orkester mängis valssi. Ei olegi vale, et meestele hakkavad naiste  puhul esimesena silma näojooned, soeng ja dekoltee.

Ei tasu aga alahinnata ka muid tegureid. Nimelt selgus Ülo Mäeotsa küsimustiku vastustest, et kui tahta vastassugupoolele muljet avaldada, tasub panustada rõõmsameelsusele ja humoorikusele.

40% eestlastest ja 14% prantslastest märkasid armastatus esimesena just rõõmsameelsust. Prantslastele aga on oluline ka esimesel kohtumisel kogetud armastatu lõhn ja maitse. Eesti mehed täpsustasid, et esimeselt kohtumiselt jäi partnerist meelde lisaks ilusatele silmadele
ja juustele ka rõõmsameelsus, sõbralikkus ja ilus kleit. Naised hindasid sõbralikkust, rahulikkust ning samuti rõõmsameelsust.

Kolmandik kõrvalehüppes

Millal on õige aeg? Raamatu autor Ülo Mäeots meenutas, et tema esimene armumine oli kooliajal geograafiaõpetajasse. Seda, et esimene armumine just varases teismeeas koolis  juhtub, kinnitab ka raamatus esitatu.

Nii prantslased kui eestlased märkisid 15. eluaasta olevat aja, mil esimest korda armuti. Armulugu viib intiimsuhteni ning selleks võib aega kuluda mõnest tunnist mitme kuu või aastani. Mõni kord lõpeb armumine loomulikult ka ilma intiimsuhteta. Esimesed seksuaalkogemused jäävad just 14.–17. eluaastatesse.

Huvitav on aga see, et uuringu järgi on nii eesti kui prantsuse meestel 40% rohkem seksuaalpartnereid kui naistel, mis tegelikult ei vasta siiski tõele. Uuringu läbiviijad on seisukohal,  et mehed loevad kokku kõik partnerid, kes neil olnud, naised aga ainult endale olulised ehk tõsiseltvõetavad mehed.

Selgus ka, et mida kõrgema haridusega mees, seda monogaamsem, ja vastupidi – mida haritum naine, seda vabameelsem ja altim üheöösuhetele. «Kas Teil on olnud peale abikaasa veel  armsaid inimesi,kellega olete olnud armusuhetes?» seisis ankeedis küsimusnumber 32.

Eestlastest vastas sellele jaatavalt 31%. Prantslastest tunnistas abieluväliseid suhteid 36%. Kõrvalehüppele ahvatles eestlasi vastaspoole seksikus, prantslasi aga ilu. Tarkus muuseas ahvatles vaid üht protsenti eestlastest ning avaldas muljet viiele protsendile prantslastest.

Kiremõrv kööginoaga

«Arno hakkab end puude taha varjates Imelikku ja Teelet jälitama. Pidevalt kuuleb ta Teele
kihistamist ja Imeliku laia naeru. Arno saab nüüd aru, et kõik ilus, mis tema ja Teele vahel, on nüüd lõplikult maha maetud.»

See Oskar Lutsu kirja pandud 19. sajandi armastuse lugu võtab kokku ka raamatus toodud armukadeduse ja kiremõrvade alged.

Südamevalu on eestlased ja prantslased tundnud pea ühtmoodi – üle 70% vastanuist.
Huvitava lisapalana toovad uurijad välja kiremõrvade ja -enesetappudega seotud  kohtutoimikute statistika. Kiremõrvade sooritajaks on olnud sagedamini naised ning levinuimaks mõrvarelvaks (köögi)nuga, mis oli mõnikord juba varem valmis pandud.

Kohtutunnistustes väitsid naised sealjuures, et mees ise kukkus noa otsa, mis oli naise  käes.

Enamik armulugusid ei lõpe siiski kiremõrvaga ning kehvemal juhul läheb Tali pruut lihtsalt
Tootsile mehele. Muuseas, igavesse armastusse usub üle 2/3 eestlastest, prantslastest aga vaid pooled.

Hoolimata armastusega seonduvatest unetutest öödest, südamevalust, armukadedusest jne on see tunne nii võimas, et ligi kolmveerand uuringus osalenutest on selle tunde kogemise nimel valmis uuesti kõike läbi elama – kui vaid oleks kellessegi armuda.