Galerist Külli Hansen tundis ennast Sebras liiga väikesena

«Ma ei ütle mitte midagi,» ütles galerist Külli Hansen esmaspäeval Sebra galerii viimset näitust avades ja andis sõnajärje üle kunstirühmitisele Ibur. Küsimustele vastas ta eelmisel õhtul. Viimseks jääb «Klaustrofoobia»

Miks sulgete oma galerii uksed-aknad jäädavalt?

Ühest küljest seepärast, et ma olen saavutanud seatud eesmärgid ja saanud vajalikud õppetükid kätte.

Õppetükid? Mitte õppetunnid?

Jah, õppetükid, mida olen saanud kunstnikelt.

Mismoodi?

Sebras on olnud näituste avamisi, mis on kestnud öö läbi või kolm päeva järjest. Olen ka lihtsalt olnud näituste ülespaneku ajal kunstnike juures ja kuulanud, mida nad räägivad oma töödest. Nii avaldavad nad ühtlasi oma maailmavaadet.

Ja kui mul on elus olnud probleemiderohke aeg, olen ikka sattunud kokku kunstnikega, kes on avanud mu silmi. Nõnda olen leidnud probleemidele lahenduse ja saanud ühtlasi palju targemaks.

Millised on olnud teie eesmärgid Sebras?

Eesmärgid on olnud eri aegadel erinevad. Alguses kutsusime galeriisse parimaid kunstnikke. Hiljem tuli mõte teha põnevaid tarbekunsti- ja ehtenäitusi. Ja seejärel videoinstallatsioone, mida Tartus ei olnud varem üldse olnud.

Miks on Sebra näitustepoliitikat valdavalt kiidetud?

Sellepärast, et ma olen ise valinud, keda siia kutsuda, ja valinud neid, kes mulle meeldivad. Ju siis läheb minu maitse hindajate omaga kokku.

Kas nad on tulnud kergesti?

Ei, ma olen pidanud Tallinna kunstnikke Tartusse meelitama, sest neil ei ole stiimulit siin näitust teha. Ma olen meelitanud neid sellega, et ei ole neilt näituse eest sageli renti küsinud. Peale selle olen laenanud tuttavatelt tasuta videoprojektoreid ja muid aparaate, otsinud sponsoreid ja teinud näituste avamisi välja.

Aga ühel hetkel tundsin, et olen väsinud, et enam ei jaksa, et tahaks hakata ka iseendale elama.

Kas mõni kunstnik jäi Tartusse meelitamata?

Need, keda ma olen tahtnud kutsuda, on tulnud. Praegu tunnen, et ei olegi eesti kunstis enam midagi uut näidata, sest seda, mis mulle huvi pakub, Eestis ei tehta.

Kuid selleks, et välismaalt näitusi tuua, on tarvis käia sealsetel kunstimessidel ja näitustel. See on üsna kallis.

Kust on tulnud Sebra ülalpidamiseks raha, kui te ei ole näituste eest renti võtnud?

Kui ma ausalt ütlen, siis ma päris täpselt ise ka ei tea (naerab). Olen kogu aeg imestanud, kust olen vajaliku raha saanud.

Ja tegelikult?

Olen kirjutanud projekte. Niimoodi sain mullu Eesti Kultuurkapitalilt 10 000 krooni kvartalis, ja see päästis hästi palju, aga tänavu pole ma sealt saanud sentigi.

Kui rajasime Baeri tänavasse galeriid, võtsime pangalaenu. Iga kuu on tulnud tagasi maksta kolm ja pool tuhat.

Niisiis andis kultuurkapital parajasti nii palju, et pangalaen kinni maksta - aga peale selle oli elektriarve detsembris kolm tuhat ja veebruaris neli tuhat, pluss muud kulud. On lausa ime, et Sebra pidas peaaegu kümme aastat vastu.

Kust on siiski tulnud vastupidamiseks tarvilik raha?

Galerii tegevus on käinud paraku kunstnike arvelt, kes on meile toonud oma pilte müügiks. Raha, mis Sebras asuvast kunstipoest tuli, läks galerii kulude katteks.

Mida Sebras veel müüakse?

Kõike, mis on kunstiga seotud, kuid ma hoidsin kunstipoe ja galerii lahus. Müügi osa ei ole Sebras möödunud aasta augustist enam minu hallata. See on Tallinna firma, kunstimaterjalide maaletooja Vunderi valduses.

Minu meelest ei tohi galerii selles osas, kus on näitused, olla müügil igapäevast pudi-padi. Näitusteks peab olema tühi ruum, mida kunstnik saab kasutada oma äranägemisel. Ma olen pakkunud neile paljaid seinu.

Miks tarvitate galeriist rääkides vahepeal meie-vormi?

Septembris 1992 hakkasin galerii avamiseks tegema ettevalmistusi koos oma mehe Toivoga. Avasime 27. augustil 1993.

Kumb on Sebra sulgemisel ikkagi peamine põhjus - saavutatud eesmärgid ja väsimus või majanduslikud raskused?

Majandus on ikka peapõhjus. Kui oleks piisavalt raha, teeksin seda kõike uuel tasemel ja kutsuksin vähemalt sajaruutmeetrisesse galeriisse rohkesti välismaalasi oma kunsti näitama.

Kuidas tunnete end linnavalitsuse kultuuriteenistuse peaspetsialisti ametis?

Töö linnavalitsuses on huvitav, sest pakub võimalusi mõelda kogu linnale. Kui ma olin galeriis, tundsin kogu aeg, et olen liiga väike.

Pisike eragalerii on alati väike millegi suurema kordasaatmiseks.

Kas olete linnaametnikuna suur?

Jah, nüüd on parem. Kui mul on vaja, saan helistada näiteks sõpruslinna Uppsalasse ja ütelda, et teeme midagi üheskoos Tartu kultuuri heaks. Mulle see variant meeldib.