Kirikuõpetaja Kalle Mesila usub sisemist jõudu

Peetri koguduse õpetaja Kalle Mesila kantslist kõlav madal hääl paneb mõtisklema igavikuliste teemade üle. Leeritunnis on ta tõeline koolipapa, laulatusel heatahtlik paaripanija ning matustel lohutav igavikku saatja.

Teil on seljataga lapsepõlv maakohas ja õpingud pealinnas.

Jah, minu lapsepõlv möödus Harjumaal Juuru vallas, kus minu isal oli asundustalu. Käisin Härgla 7-klassilises koolis - erilise arhitektuurilise pitseriga vanas mõisahoones.

Koolis olin õpetajate pailaps, lõpetasin seitse klassi kiitusega. Olin omaette nohik ja hoidsin teistest eraldi, mõneti olen selliseks ehk jäänudki.

Pärast kooli lõpetamist kaalusin hulk aega, mida teha. Tollal püüdlesid maanoored külast ära, seal ei olnud tulevikku.

Otsustasin edasi õppida lähimas linnas - Tallinnas. Läksin elama vanatädi juurde ja õppima Tallinna 2. keskkooli, praegusse reaalkooli. Lõpetasin aga kaugõppekeskkooli, sest asusin tööle.

Tegin aktiivselt sporti, tegelesin maadlusega. Suurt kasvu ja raske noormehena olin tihtipeale oma kaalukategoorias ainuke ja sain diplomi matile minemata. (Naerab.)

Kuidas algas teie vaimulik teekond?

Minu vanemad ja vanavanemad olid samuti kristlased. Emapoolne vanaema oli baptist, kõik teised olid luterlased.

Käisin aastal 1956 koos vanema vennaga leeris, olin siis kõigest 16-aastane. Alla 18-aastased pidid tookord taotlema leeri minekuks peapiiskopilt kirjaliku loa. Mind õnnistati Juuru kirikus.

Astusin EELK Konsistooriumi juures asuvasse usuteaduse instituuti, mis tollal kandis nime Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon.

See andis võimaluse neile, kelle teoloogiline stuudium oli jäänud sõja tõttu poolikuks. Aga võeti vastu ka uusi õpilasi, sest sõja ajal oli kiriku kaader saksa soost õpetajate väljavoolu tõttu kannatanud.

Seal oli koos eri vanuses inimesi, isegi üle 70-aastasi, kogenud ja usuliselt küpseid. Õppisin teoloogiat koos Jaan Kiiviti, Toomas Pauli ja Eenok Haameriga. Õppisime vanu keeli ja hääleseadet, aga ka kirikulaule hingestatult esitama.

Hiljem sain teada, et vanaema palvetas selle eest, et minust saaks kirikuõpetaja.

Esimene töökoht viis teid saarlaste hulka.

Jah, aastal 1962 sai minust Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja ja Kaarma koguduse hooldaja. Mul oli siis juba perekond - abikaasa ja kaheaastane poeg.

Tundsin ennast küllalt ebakindalt, olin kimpus jutluste koostamisega. Vahel tuli külm higi otsaette: mida ma pean kogudusele ütlema?

Saarlased ei tunne leiget keskteed - nad on kogu südamest usklikud või uskmatud. Sulasin saarlastega kokku, nad võtsid mind heatahtlikult vastu.

Kas olete tundnud usulist tagakiusamist?

Kui 1960. aastate alguses hoogustus üle suure Nõukogude Liidu usuvastane töö, võeti mindki luubi alla. Tollane parteijuht keelas isegi kirikukellade helistamise. Pingsa huviga jälgiti koguduse rahaasju.

Mäletan üht suure reede hommikut, kui parteisekretär mind noomis, et olen kodudes läbi viinud ristimistalitusi. Ta püüdis tulutult leida keelavat seadusesätet, kuni lõpuks räuskas: «Aga mina ütlen, et ei tohi!» Ka KGB-tegelased kompisid-küsitlesid ja püüdsid kaastööliseks värvata.

Kui süvenesid konfliktid riigivõimuga, tegime konsistooriumile ettepaneku, et lahkume Saaremaalt.

Teie edasine teenistuskäik on kirju, pidite leiba teenima ka töölisena.

Meil õnnestus osta Käru asulasse Raplamaal väike maja, aastast 1966 olin Käru koguduse õpetaja. Huvitav kokkusattumus oli see, et minu emapoolsed vanavanemad olid Kärust pärit.

Et maksta majavõlga, töötasin tookord ka kõrgepingevõrkudes liinimontöörina.

Lõpuks müüsime maja ja läksime Tallinna, siis töötasin masinatehases. Enne Tartusse tulekut 1979. aastal teenisin Häädemeeste, Treimanni ja Jõelähtme kogudust ning töötasin nii Tallinna kui Pärnu masinatehases.

Poeg tuli Tartu Ülikooli arstiteaduskonda õppima, mina hakkasin teenima Kursi kogudust taas kaugjuhtimise printsiibil. Ega see kogudusele kasuks tulnud. Tükk aega teenisin korraga Peetri ja Äksi kogudust. Alates 1991. aastast pühendusin täielikult Peetri kogudusele.

Kui palju suutis nõukogude aeg kiriku vaimsusele kahju teha?

Nõukogudeaegne alalhoidlikkus tuli teinekord kirikule kasukski. Me hoidsime alal kiriku sisemist vaimsust, millest ateistlik võim meid tahtis ilma jätta. Nõukogudeaegne kirik oli nagu konservipurk, kus oli kõik säilinud, vaatamata pingutustele, mida riik tegi selle hävitamiseks.

Kui sageli on usk teid elus aidanud?

On olukordi, kus lööd oma lahenduses ja omaksvõetud tees kahtlema. Eriti kui elu annab tagasilööke. Tänu usule ei ole ma siiski oma kutsumust jätnud.

Te olete teist korda abielus, kas olete kaks korda kiriklikult laulatatud?

Jah. See on lubatud, sest mu esimene abikaasa suri. Aastal 1982 abiellusin teist korda, praegune kaasa Maire töötab koguduse kantseleis.

Vahel lubatakse teist korda laulatada ka lahutatuid. Selle üle on kirikus palju vaieldud. Arvan, et iga olukorda tuleb kaaluda eraldi - et esikohal oleks halastav suhtumine kaasinimesse ja võidaks armastus.

Kirikuõpetajana tuleb teil läbi viia matusetalitusi. Mis tunne on matta inimest?

Püüan sisse elada inimese kannatusse ja traagikasse ning jumalasõna abil seda leevendada. Ma ei saa aru nendest ametivendadest, kes püüavad enese säästmiseks matuseid vältida.

Selle tööta oleks kirikuõpetaja amet poolik, matusetalitus annab võimaluse endasse vaadata. Kui ma midagi trööstivat ära annan, saan uuesti laetud.

«Sul peavad olema näitleja anded,» öeldakse mõnikord, kui kiirustan matuselt kirikusse noorpaari laulatama. Ümberhäälestumise oskus on muidugi vajalik. See nõuab minult pingutust, sest olen sageli mõtetes liigselt minevikus.

Aga siiski ei ole ma altari ees laulatusel sõnu sassi ajanud ja pulmalisi leinajateks nimetanud. (Naerab.)

Kas koolis peaks olema usuõpetus?

Tingimata peaks. Usuõpetajaid peaks ette valmistama kirik koostöös haridusministeeriumiga. Iseenesestmõistetavalt tuleks usuõpetajate tase tõsta nii kõrgele, et ei peaks neid häbenema.

Olen nõus, et esmalt peaks noori inimesi valgustama, laiendama nende vastuvõtuvõimet. Praegu on paljudel noortel elu pakutavatest võimalustest kitsas arusaamine.

Kas usk teeb inimest paremaks?

Peaks küll tegema, küllap teebki. Usk muudab inimese arenemisvõimeliseks ja edasipüüdlikumaks. Aga seal, kus on usk, leiab hingevaev ka nõrga koha üles, ta ründab inimest rohkem. Oht kiusatustele alistuda on teinekord suur. Peame olema valvel.

Kas katoliku kirikus puhkenud skandaalid heidavad varju kogu vaimulikkonnale?

Heidavad küll varju, mis siin salata. Nad on ju meie vennad kristlased, kes on pühitsetud kirikutööks. Peame kandma kaasvastutust.

Muidugi ei saa süüdistada neid, kes pole süüdi, aga peame olema tähelepanelikud - et ära hoida sellised probleemid juba eos. Seda saab teha seal, kus usk on ehtne ja eluga loomulikus kooskõlas.

Paljud inimesed heidavad praegusele ühiskonnale ette hoolimatust. Kui palju olete teie kokku puutunud nn teise Eestiga?

Kaks Eestit - see on mõnes mõttes lendsõna. Hea saab paremaks ja halb muutub halvemaks, ütleb piibel. See on tulevaste aegade tunnusmärk.

Aga siiski - mulle teeb valu, kui vaadatakse mööda nendest, kes kannatavad. Kõik ei ole suutnud kohaneda muutunud eluga.

Ükskord ootas kiriku ees nii suur hulk abivajajaid, et hirm tuli peale. Aga karta pole põhjust, need inimesed on alandlikud. Nad tulevad abi küsima kirikusse, mis on vaene. Nad ei lähe sinna, kus on rikkus. Kujutage ette eluga kimpu jäänuid Hansapanga ukse taga, käsi pikal…

Öeldakse, et hoolimatus on varakapitalistliku aja tunnusmärk.

Hoolimatus on vaba ettevõtluse deviis. Ei saa öelda, et varakapitalistlik ajajärk vabandab kõik välja, et halvad ajad lähevad üle. Kümme taasiseseisvumise järgset aastat pole seda näidanud. Elu on kaotamas paljusid väärtusi.

Minu arvates on meie ühiskonnas paljuski tegijateks inimesed, kes on tulnud ateistlikust keskkonnast, seetõttu on nad kaitsetud. Demokraatia ja vaba ettevõtlus vajab tugevat sisemist jõudu.

Kui see puudub, võib vaba ettevõtlus muutuda hundimoraaliks.

Demokraatia on õrn nähtus, ta võib iseennast hävitada, kui puudub tugev eetiline alus, kui seda hakatakse ehitama õhutühja ruumi.

See on nagu maja ehitamine - ühtki korrust ei saa vahele jätta.

Kalle Mesila

• Sündinud 3. jaanuaril 1940. aastal Tallinnas. Lapsepõlvekodu oli Juuru vallas Harjumaal.

• Lõpetanud Härgla kooli, Tallinna kaugõppekeskkooli ja EELK Usuteaduse Instituudi.

• Töötanud õpetajana ja hooldajaõpetajana Kuressaare, Kaarma, Käru, Häädemeeste, Treimanni, Jõelähtme, Kursi ja Äksi koguduses, aastast 1981 Tartu Peetri koguduse õpetaja. On töötanud ka elektrimontöörina välisliinidel ja hüdrometeoroloogiapunkti vaatlejana Kärus ning olnud ametis Tallinna ja Pärnu masinatehases ja Tartu aparaaditehases.

• Abielus, esimesest abielust poeg Andres (41), abikaasa Maire töötab Peetri koguduse kantseleis.