Füüsikud polegi kuivikud. Vähemalt Nõos

Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Nõo kooli õpetaja Harry Keerutaja arvas, et vähem või rohkem on igas füüsikus lüürikut. Kooli vilistlane ajakirjanik Tiina Reinart märkis aga, et lüürik pole tingimata füüsik, ja resümeeris: enamikust meist ei saanud kumbagi.

Terve selle nädala on Nõo reaalgümnaasium tähistanud 45 aasta möödumist reaalainete õpetamise algusest. Ja kuigi Nõost on selle ajaga võrsunud märkimisväärne hulk reaalteadlasi, kellest mõne tublidus viis neid isegi näiteks Šveitsi kuulsa maailmalõpumasina käivitamise juurde, on sellest reaalkoolist saanud tuule tiibadesse ka trobikondi toimekaid humanitaare.

Keegi ei tea, kui paljud neist oleksid lõpetanud kooli pooleldi või täiesti lahtiste kruvidega, kui füüsikute, aga loomulikult ka matemaatikute lüürilisuse kõrvale poleks mahtunud kamaluga huumorit. Samas, mitte igaüks ei suutnud naerda matemaatikaõpetaja Paul Lilla käibefraasi peale: «Ülesandeid tuleb lahendada nii, et pea puhkab ja käsi kirjutab.»

Diplomaatilised paugud

Läinud sajandi kaheksakümnendate aastate keskel olid koolipoiste seas ülimalt moes diplomaadikohvrid. Kui vanemad sulle sellise asja näpu otsa ostsid, muutusid paugupealt vähemalt paar aastat vanemaks ja järelikult ka tähtsamaks.

Koolipingi kõrvale seatuna ei tahtnud kohvrid aga tihtipeale püsti seista, eriti kui keegi tagapingis otsustas vetruvat põrandalauda, mis just kohvri alt läbi jooksis, jalaga rutjuma hakata.

Kord, kui ühe noorsandi diplomaadikohver matemaatikatunni ajal kõva pauguga pikali plartsatas, noomis matemaatika- ja füüsikaõpetaja Harry Keerutaja: «Noormees, palun ärge tekitage diplomaatilisi pauke!»

Keerutaja tavatses vaimutseda ka puudujate kallal. Näiteks tüdrukuilt, kes kippusid tema tundidest viilima, küsis õpetaja retooriliselt: «Kas meil on siin Nõo keskkool või Jeesuse pruutide ühing?!»

Kui Nõo kooli vilistlased kokku saavad ja end mälestustest soojaks räägivad, tuleb tõenäoliselt kõige rohkem lõbusaid lookesi seoses füüsikaõpetaja Valdo Väinastega. Mis pole ka üllatav, arvestades, et ta töötas Nõo koolis tervelt 37 aastat.

Kord tahtis lühinägelik noormees Väinastega arutada, missuguseid aparaate ja tarvikuid on tal füüsikakatseks vaja. Aga just enne õpetajani jõudmist komistas poiss kapi otsa, mis poetas talle lagipähe lillepoti. Pott läks pauguga puruks, nii et mullapall jäi poisi juustesse ja pikad lillelehed üle kõrvade lipendama.

Õpilane tegi aga näo, et midagi pole juhtunud, ja samuti talitas õpetaja. Asjalikult arutati katsevahendite üle, kuid lõpuks ei pidanud Väinaste vastu: «Tehke ikka enne suu tühjaks, te ei saa ju muidu rääkida.»

Teises füüsikatunnis oli parajasti käsil termodünaamika ning Valdo Väinaste murdis pead, kuidas kujundlikkusega asja arusaadavamaks teha. Lõpuks tuli idee: «Kui nüüd reaalsest elust mõni näide tuua, siis näiteks neeger on väga sarnane absoluutselt musta kehaga.»

Tähekesed silmas

Alkohol, teadagi, on saatanast ja alkoholi tarvitamine surmapatt. Sest alkohol hävitab ajurakke, mis on tarvilikud matemaatika-, füüsika- ja keemiaülesannete lahendamiseks.

Ometi jõuavad paljud Nõo kooliga seotud naljajutud varem või hiljem, aga tavaliselt varem, välja napsuni. Seepärast vakatavad paljud muidu väga jutukad Nõo kooli vilistlased, kui paluda neil ajalehe jaoks lustakaid seiku meenutada.

Ühel astronoomiaõpetajal kippus tähtedest rääkides vahetevahel silmis liiga palju tähekesi särama ja palgeil pisut ülearu põsepuna olema. Vähemalt õpilastele tundus nii.

Ühed mõtlesid pedagoogi õhetavat nägu silmitsedes naiivselt, et küllap Elva rong hilines ja õpetaja pidi tõttama. Teised jälle olid kaljukindlad: asjaolu, et astronoom diaprojektorit sisse lülitades alati kergelt särtsu saab, on tema silmis olevate tähekestega kuidagi seotud.

Kord, kui sama diaprojektori kallal askeldas füüsikaõpetaja, jätkus ühel lobamokal jultumust temalt pärida: miks ikkagi on nii, et astronoomiaõpetaja alatasa masinalt särtsu saab, proua füüsikaõpetaja aga mitte kunagi.

«Joogu vähem,» poetas daam stoilise rahuga, samal ajal kui õpilased hämardatud klassiruumis naerukrampide tõttu toolidelt põrandale varisesid.

Näe, pissuaar lendab!

Poiste tualettruum oli paik, kus üritati aeg-ajalt õpetajate silma alt ära olles teha midagi taunitavat. Kes otsis salataskust  tikud ja sigareti, kes lohistas kemmergusse nõrgema klassivenna, et talle seal selgeks teha, kelle sõna maksab. Vahel sattus ründeobjektiks ka elutuid asju: kabiiniuksi ja pissuaaregi.

Nõo kooli poistetualett asub kolmandal korrusel ja selle aknad vaatavad tõtt poolesaja meetri kaugusel asuva arvutuskeskuse akendega.

Kord, kui kempsus olid taas ametis pahad ja raevukad poisid, vaatas programmeerimisõpetaja vastasmajast pika pilguga, kuidas lumivalge pissuaar pika õhulennu tegi ja vastu maad kildudeks prantsatas.

Mõelnud hetke, lausus õpetaja klassile seletuseks: «Uut panevad vist.»

*Mool on ainehulk, milles sisaldub Avogadro arv (6,022 × 1023) loendatavat osakest, mis on sama palju kui aatomeid 12 grammis süsiniku isotoobis massiarvuga 12.

Nimed ja hüüdnimed

Omaette kategooria koolilõõbis moodustavad õpetajate hüüdnimed. Teinekord on nooremail põlvkondadel aastate takka raske aru saada, miks ja kuidas hüüdnimi sündis.

Miks näiteks kinkis Nõo keskkooli 1990. aasta lennu b-klass programmeerimisõpetajale Ülle Juurikule hüüdnime Leida? Aga sellepärast, et kõikides oma tundides olevat ta alustanud ülesande püstitust: «Leida parameeter...»

«Vabandage, kas ma saaksin rääkida õpetaja Nuiakeerutajaga?» on ilmselt kuulsaim nimenali, mida võib pidada leidlikuks väljamõeldiseks, aga miks mitte ka tõestisündinuks.

Nõnda olevat arglikult küsinud õpetajate toa uksel põhikoolipoiss, soovides teada, kas tavatult pikalt klassi hilinenud füüsikaõpetaja Muia Keerutaja tund toimub või jääb ära.

Keerutaja kolleeg Mati Treufeldt patsutanud poisile isalikult õlale ja selgitanud püüdlikult: «Mitteee nuuuiaa, vaid Muuuiaa.»

Tihtipeale on hüüdnimed aga loogiliselt seotud ainega ja orgaaniliselt õpetaja isikuga.

Praegugi osalise koormusega hariduspõldu kündva Eevi Viirsalu hüüdnimi Mool* oli juba vähemalt paarkümmend aastat tagasi nii loomulikult juurdunud, et isegi gümnaasiumirebased, kel vend või õde Nõo koolis varem püksi- või seelikutagumikku kulutanud, võisid pidada seda pärisnimeks.

Nii juhtuski, et olümpiaaditöö servale ilmus aineõpetaja nimena Eevi Mool. Õpetaja ei tõtanud eksitust parandama, vaid kirjutas kõrvale suure punase küsimärgi.

Nõo reaalgümnaasiumi praegune direktor Jaanus Järveoja, kes alustas 1988. aastal matemaatika kõrval ka klassijuhatajana, pälvis õpilaste armastuse oma optimismi ja lustliku meelega. Kuna tal oli tavaks öelda «h» asemel «hašš», hakatigi teda hüüdma Haššiks.