Päevatoimetaja:
Emily Lieberg
+372 730 0138
Saada vihje

Nina endine piirivalvekordon otsib peremeest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Veebruaris Nina küla rünnanud jäävallidest välja sulanud kivirahnud vaatavad tõtt rentnikku ootava endise piirivalvekordoniga. Alatskivi vallavanema Maie Nisu sõnul ei ole hoonete vastu erilist huvi tuntud.

Alatskivi vald otsib juba teist korda rentnikku Nina endise piirivalvekordoni hoonetele. Esimene, märtsi alguses lõppenud konkurss luhtus ja hooned Peipsi kaldal seisavad tänaseni tühjad.

Nisu ütles, et riik tagastas piirivalvekordoni selle aasta 2. jaanuaril vallale, kuid vallal pole vahendeid kolmest hoonest koosneva kompleksi renoveerimiseks.

«Nina raamatukogu asub praegu hoones, mille katus sajab läbi,» sõnas vallavanem. «Renditingimustes on kirjas, et raamatukogu peab jätkama kordoni peamajas.»

Alatskivi vald näeb tulevase rentnikuna turismiteenuse pakkujat. Kordoni hooned asuvad otse järve kaldal ja Nisu sõnul on turistide huvi Peipsi vastu viimastel aastatel elavnemas.

Kaks konkurssi

Aasta alguses korraldas Alatskivi vallavalitsus Nina piirivalvekordoni hoonetele rentniku leidmiseks vallasisese konkursi. Tookord tundis hoonete vastu huvi vaid üks ettevõtja - Alatskivil kodumajutust pakkuv Ülo Must.

«Vallavalitsus ja volikogu leidsid, et vallale Musta pakkumine ei sobi, ja konkurss kuulutati nurjunuks,» rääkis Maie Nisu.

Nüüd on käimas teine, seekord üle-eestiline enampakkumine, mille võitja võib kõnealustes hoonetes turismi edendada 2025. aastani.

«Teistkordse enampakkumise tähtaeg on 10. mai ja seni ei ole eriti suurt huvi märgata,» kahetses Nisu.

Ülo Must pidas võimalikuks, et osaleb siiski ka teisel konkursil. «10. maini on veel aega,» ütles ta. «Et hooned vajavad suurt kapitalimahutust, siis ei saanud ma pakkuda vallale nende eest märkimisväärset renti. Ilmselt otsib vald nüüd suuremast ringist jõukamaid pakkujaid.»

Kool, kino ja kordon

Valget värvi kordonihoone on nii väljast kui ka seest üsna heas korras. Tühjades ruumides kajavad sammud õõnsalt vastu.

«Kõik on kenasti tühjaks kolitud,» nendib Nina külavanem Eili Ainsalu ja kahetseb siis relvaruumi uksel naljaga pooleks: «Ainult et ühtegi sedasamust ei jäetud maha.»

Seesamune on muidugi relv.

Sauna eesruumis poolkeldrikorrusel seisab rohelise kaleviga kaetud piljardilaud.

Tühja hoonet ületalve kütnud Ainsalu teab rääkida, et see ehitati eesti ajal külarahva raha eest koolimajaks.

«Veel 1950. aastatel käis Nina 8-klassilises koolis 155 last,» pajatab Ainsalu. Praegu elab Ninal vaid 5 kooliealist last. Üks neist käib koolis Alatskivil ja ülejäänud neli Kallastel.

Eesti ajal asus Nina piirivalvurite peakorter aga hoopiski koolimaja kõrval maakiviehitises. «Mitmed talvel meie jäämägesid imetlemas käinud vanahärrad ütlesid, et teenisid Pätsu ajal selles kordonis,» räägib Einsalu.

Hiljem kolis hoonesse raamatukogu ja saalis näidati kino. Külavanema sõnul surises kinoprojektor Ninal viimati oma paarkümmend aastat tagasi. «Mis asi see kinobuss veel on?» vaatab Einsalu meid hämmeldunult.

Nina ootab turiste

Maakivikordoni võimsate müüride vahele saaks ehitada stiilse pansionaadi, kus võiks aeg-ajalt filmegi näidata.

Ka Musta hinnangul tuleks eelkõige välja ehitada vana kivikordon, sest koolimajaks ehitatud hoone majutusasutuseks ei sobi.

Kuigi eraldatust ja rahu hindavad Nina küla elanikud on talvistest jääimetlejatest pisut tüdinud, saavad nad aru, et turismi areng tuleks sellele mahajäetud kandile ainult kasuks.

Ainsalu hinnangul tuleksid linnasaksad Ninale küll, oleks vaid tee Alatskivi ja Peipsi-äärse küla vahel parem. «Praegu sõida nagu saehambaid pidi,» kahetseb ta. Nisu lisab, et maanteeamet lubas tee peagi korda teha.

Külavanem meelitab turiste Ninale sibula ja kalaga, vallavanem kauni kiriku ja vanausuliste kultuuriga. «Siin saab ka paadiga sõita ja kalastada,» lisab ta.

Omajagu põnev võiks turistile olla ka ronimine piirivalve vaatetorni, mis on maja küljes ja sinna ka jääb. «Mina ei olegi Nina küla ülevaltpoolt näinud,» kahetseb Ainsalu ja tunnistab, et kardab kõrgust.

Kõik nimetatu muutub paraku peibutavaks alles siis, kui piirivalvekordon lõpuks rentniku leiab.

Tagasi üles