Indrek Mustimets: äraseletatud Tartu

Foto: TPM

Väikeste külade metsataludel ei ole majadel numbreid. Sinna jõudmiseks ja nende leidmiseks on inimestel omad teed ja teadmised. Kuigi majadel ei ole numbreid, osatakse ikkagi küsida ja alati leidub keegi, kes seletab.

Mida moodsam küla (peamiselt siis linnalähedane uusasum), seda enam näeme neis ka elu ja olu korraldavaid märke – alates «erateedest» ja lõpetades «kurjade koertega».

Mida lihtsam on aga küla, seda vähem on seletamist ja seda vähem ka tõenäosust, et keegi sinna ekslema satub.

Linnasemiootika ja linnalogistika on omaette teadusharud, millesse süvenemiseks igaühel tarvidust polekski, aga oma igapäevastes tegemistes kohtume nende märkide ja skeemidega vaat et iga hetk. Iga linn seletab ennast isemoodi, kuid alati sedavõrd selgelt, et see ka mujalt kultuuriruumist tulijale arusaadav oleks.

Linn võiks ju enda arusaadavaks tegemisel ja enda lugemiseks teha väga palju, kuid kuskil on ka piir, millest edasi minna ei ole enam maitsekas ning misjärel öeldaks, et linn on siltide ja skeemide taha kadunud. Lihtsuses ja loogilisuses peitub linna ilu.

Korrastatud linn

On elementaarne, et Tartus oleksid kõik tänavad ja hooned leitavad, ja mitte ainult sellepärast, et taksojuhtidel hõlpsam oleks.

Tänapäevale on iseloomulik, et majaelanikud ei soovi enam oma majadele numbreid ja omanikunimesid – mitte häbenemisest, vaid põhjendatud hirmust oma vara ja lähedaste pärast.

Linnal on küll kohustus ja voli kontrollida siltide olemasolu majadel ja tänavanurkadel, kuid majahoovi sisenemine ja siltide paigaldamine ei kuulu linnaametniku pädevusse.

Kahepoolse tänavasildi paigaldamine (paigaldatakse eraldi postile) ühele tänavaristmikule maksab ligikaudu 1000 krooni. Selliseid tänavanurki on Tartus aga sadu ja sadu.

Ehk on hea teada, et juba praegu nõuab linnavalitsus uute piirkondade või planeeringuala koostajatelt tänavasiltide paigaldamise ettenägemist ja hiljem nende olemasolu. Samuti käib samm-sammult kogu Tartu teedevõrgustiku tänavasiltidega märkimine ning kontrollimine.

Linnade infograafika ja linnadisain on tänapäeva vaieldamatu vajadus. See, milliste märkide ja disainiga Tartu oma kodanike ja külalistega suhtleb, kõneleb Tartu nüüdisaegsusest. Linna visuaalne ilme ja identiteet peab olema korrastatud ühesuguste põhimõtete alusel (siin ei ole jutt vaid tänavasiltidest ja majanumbritest).

Paljugi on jagada

Tartul on rikas kultuuripärand ning linnas liikudes näeme rohkelt kultuuriloo ja kultuuritegelastega seotud mälestus- ning selgitustahvleid.

Mitmed välismaa linnad on teoks teinud projektid, mille kaudu tutvustatakse end neis linnades filmitud filmide ja kirjutatud luuletuste, proosa või draama kaudu – näiteks «Kirjanduslik Stockholm», «Filmi Arezzo» jt.

Ka Tartul oleks nii kirjanduse kui ka filmi, aga kindlasti ülikooli kultuuri- ning teadusloo varal märkimisväärselt palju jagada nii linlastele endile kui ka meie külalistele.

Tartu Postimehe ajakirjanik Jüri Saar küsis minult, kas Tartu ei võiks linnaelanike silme all tehtavaid ehitus- ja kaevamistöid kultuuriloo nurga alt mõne ajutise kakskeelse sildiga varustada, et saadaks aru, mis sealt august nüüd vastu vaatab. Jah, hea mõte, pealegi kergesti teostatav (kui see vaid kellegi eelarvesse kirjutada, ja seda ilma naljata).

Tartu siltide puhul võiksime rääkida ka aastaid tagasi käivitatud Regio mobiilsest T-numbrist, mille kaudu saab oma telefonist Tartu kultuurilooliste hoonete ja objektide kohta kahes keeles informatsiooni kuulata. See projekt küll toimib, kuid paraku pole seda kuigi jõuliselt tutvustatud.

Mis ei tähenda, et linn oleks selle unustanud – võimalik, et just nüüd on õige aeg teha seni vaid ühek­sa­kümmet Tartu hoonet ja objekti hõlmanud projekt võimalikult laiahaardeliseks ja kaasata linna seletamisse Vi­kipeedia-laadselt kõik Tartu sõbrad. Vabatahtlike linnasõpradega saaksime ju palju korda saata.

Tartu märgid

Linna avalike suhete osakonnas on koostamisel linna brändiraamat, mis sisaldab linna logo ning linnavõimu sümboolikaga seotud vi­suaa­lide võimalikke lahendeid.

Ehk tasuks kaaluda, kas Tartul ei võiks olla brändiraamatu kõrval (või selle ühe osana) ka põhjalik linnadisaini (nt linna sissesõidud, linnalogistika, liiklusskeemid, parkimine jm) ja linna avaliku ruumi kujunduselemente käsitlev käsiraamat (lipud, pargipingid, reklaamtahvlid, turismiviidad, kultuurilooliste hoonete märgid jms), kust saaksid abi reklaamikunstnikud, ürituste korraldajad, koolid jt.

Linn on seni paigaldanud ja kasutanud linnakeskkonda sobivat märgistikku ning üldjoontes ollakse sellega rahul. Samas tuleb seda kõike osata näha märksa laiemas kontekstis kui vaid üks silt või linna logo.

Tartu turundus ehk tema tutvustamine, turistide kutsumine jne peab olema järjekindel ja iga-aastaselt rahastatud. Linnaturundus ei saa toimida vaid kabinetis (ja pelgalt ühte või teist linnas olevat institutsiooni arvestades), vaid sellesse saab kaasata kõik, kes Tartust huvitatud – asugu need siis siin- või sealpool Emajõge.

Aga linna seletav märgisüsteem peab olema ühes võtmes, mõjuma visuaalse tervikuna, kusjuures linna eripärasused on säilinud. Kuid ka ülesildistatud ja liiga äraseletatud linn võib ühel hetkel endast jätta mulje kui müüdavast ja odavast linnast. Tartu ei ole ju müügiks, vaid meie kõigi vahel heaks jagamiseks ja olemiseks.