Politseijuht Palule meeldib maatöö ja majaehitus

Kui Kehra keskkooli abiturient Raivo Palu tuli 1976. aastal Tartu ülikooli sisseastumiseksameid tegema, polnud tal vähimatki soovi saada miilitsaks. Praegu on prefekt Palu üks pikima staažiga politseijuhte Eestis.

Mis plaanidega ülikooli astusite?

Käisin keskkooli lõpukevadel lihtsalt mööda kõrgkoole ja vaatasin, kuhu minna. Reaalainetes ma eriti tugev ei olnud, vaatsingi siis, et õigusteaduskonna eksamid on mulle kõige sobivamad, ja viisin oma paberid sinna.

Olin lihtne Harjumaa maapoiss ega teadnud ülikoolist ja konkurssidest midagi. Alles sisseastumisel kuulsin, mis hull konkurss oli, vist 4,8 inimest kohale. Kuid ilmselt aitas teadmatus kaasa, et mul polnud eksamitel mingisugust närvi. Tulin varahommikul bussiga Tartusse, tegin eksami ära ja läksin õhtul koju tagasi.

Paar ööd olin ka Narva maantee arstide ühikas, kuid seal oli nii palju lutikaid, et ei saanud kuidagi magada. Üldiselt imestasin pärast ise ka, et mul nii lihtsalt läks.

Mul polnud mingit soovi miilitsasse tööle minna. Ülikooli kolmandal kursusel tuli aga teha valik, mina otsustasin minna uurijaks, kuna asi tundus huvitav. Nii sattusingi tööle Tartu miilitsasse.

Kuulu järgi olite ülikoolis kõva ehitusmaleva tegelane ja pillimees?

Ehitusmalevas käisin mitu aastat ja peamiselt selleks, et raha teenida. Meil kujunes välja üks seltskond, kellega me aastaid koos malevat tegime, kusjuures töötasime isegi sügisel, et raha teenida. Loomulikult panime ka kõvasti pidu ja siis sai küll pilli mängitud.

Mis pilli mängisite?

Kitarri. Ma oskan ainult kolme tuuri, ometi mängisin keskkooli ajal isegi bändis. Elasin Alaveres, mängisime sealse sovhoosi klubis. Bändi nimi oli Koolibri. Meil oli seal üks laulumees, tema oskas pisut ka pilli mängida, teised pundi liikmed ei teadnud pillimängust alguses midagi.

Mis moodustas noorbändi põhirepertuaari?

No ikka «Su silmade sära» ja muu selletaoline. Üritasime järele teha ka mõnda Lääne meest, tõenäoliselt mitte kuigi õnnestunult. Käsime igasugustel ülevaatustelgi, kuid eriti hästi meil seal ei läinud.

Mis tariifi saite?

Vist eelviimase, mis sisuliselt ei lubanud oma klubist väljaspool mängida. Aga koolis mängisime siiski palju ja panime seal rahva kiljuma. Samuti esinesime kõikidel sovhoosi peoõhtutel ja kui kohalik külateatritrupp käis ennast mujal näitamas, siis olime ka nendega kaasas.

Ülikooli saite ühe jutiga läbi?

Ühe jutiga ikka, eks sinna sai osalt mindud ju hirmust sõjaväe ees. Ja nagu näha, oli hirm ikka liikumapanev jõud, sest aega teenima küll minna ei tahtnud. Suurem osa klassivendi läks sõjaväkke ja pinginaaber oli isegi kolm aastat mereväes. Minul läks selles mõttes hästi, sest vaevalt ma pärast sõjaväge oleksin enam kuhugi sisse saanud.

Miilitsa maine polnud toona vist kuigi kõrge?

Kui mina miilitsasse sattusin, töötasid seal uurimises kõik õigusteaduskonna lõpetanud, kes olid omal alal tohutud professionaalid. Praktikale pandi mind tollase parima uurija Kaie Käiro juurde ja võib öelda, et sain töö esimese kolme kuuga enam-vähem kätte.

Uurijad olid küll miilitsa üks struktuuriüksusi, aga ma ei teadnud miilitsatööst suurt midagi. Asusime isegi eraldi majas. Aga väitega, et miilitsas olid kõik saamatud, pole ma nõus.

Oli ehk üksikuid, nagu praegugi, kus vaatamata igasugustele koolidele ja sõeladele satub politseisse ka inimesi, kellele see amet lihtsalt ei sobi.

Ma arvan, et valdavalt olid miilitsas tööl ikkagi väga tublid inimesed - nagu ka praegu politseis. Tõsi, meil on ainult paar inimest, kes on pikalt uurimises olnud ja kelle kohta võib öelda, et nad on tõelised professionaalid. Ülejäänud on noored.

Kuidas te prefekti ametikohani jõudsite?

Alguses olin uurija, seejärel vanemuurija. Kui 1990ndate aastate alguses moodustati iseseisev uurimisamet, olin selle asedirektor Tartus. 1993. aastal tulin Tartu politseisse aseprefektiks ja 1996. aastal, kui toonane prefekt Uibo läks ära Tallinna, asusin tööle prefektina.

Prefektina olete töötanud….

Esmaspäeval sai täpselt kuus aastat.

Milline on olnud teie prefektikarjääri kõige raskem aeg?

See oli ehk politseinike koondamine 1999. aastal, mis oli tõeline katsumus. Koondada tuli 60 politseiametnikku ja 20 eraisikut, otsust teha oli ülimalt raske. Asja iroonia oli selles, et sama aasta alguses oli püstitatud loosung: politsei - amet kogu eluks. See lause kukkus siis kolinal kokku.

Koondamine tuli ka ju väga ootamatult, septembris tuli otsus ja detsembris oli asi ühel pool. See oli mulle väga raske periood. Ja mitte ainult mulle. Meil mäletatakse seda koondamist kaua, sest see oli raske ka jääjatele, kes tundsid ennast ebamugavalt seetõttu, et nemad jäid tööle.

Kas seda tuli ette, et teie kabinetti tungis meeleheitel politseinik, kes süüdistas: mul on kodus haige naine ja koolieas laps, aga sina koondad mind ära?

Tuli küll. Oli ka selliseid mehi, kes viskasid demonstratiivselt oma töötõendi minema, kuid sellist käitumist ei saa neile pahaks panna. Nad olid teinud ju otsuse liituda politseiga, enamikul polnud muid oskusi peale politseitöö, mis tähendas, et sisuliselt pidid nad alustama elu otsast peale.

Tänaseks on need haavad armistunud, kuid kindlasti on inimesi, kes arvavad, et neid poleks pidanud koondama. Nii et sõpru ma selle koondamisega juurde ei võitnud.

Kui kaua prefekt tavaliselt tööl on?

Väga erinevalt, aga üldjuhul kella viieni. Muidugi on päevi, kus tuleb töötada kauem, sest Tartu on selline kummaline linn, kus on sageli igasuguseid ekstreemseid sündmusi.

Seega olete ametis 24 tundi ööpäevas?

Mingil määral tõesti: telefon on mul pidevalt sees ja autos on politseiraadio. Vahel olen küll mõelnud, et sellega pingutan üle, aga tahan teada, kuidas mehed suhtlevad. Vahepeal oli mul raadiosaatja isegi kodus.

Juhtus ka selliseid lugusid, et istun köögis ja kuulen, et naabermajja on väljakutse. Vaatan - meeskond jõuab kohale alles kümne minuti pärast. Helistasin siis korrapidajale ja küsisin, miks autol nii palju aega läks.

Nüüd mul raadiosaatjat enam kodus pole, tahan seal vaikust ja rahu, veidikenegi sellest möllust kõrval olla.

Mida abikaasa sellest arvas, et mingi riistapuu kogu aeg nurgas kobises?

Ma ei tea, kas naine oli harjunud või rääkis saatja niivõrd vaikselt, et kodused ei pannud seda eriti tähelegi.

Kuidas ennast maandate?

Olen ju maapoiss, oskan igasugust maatööd ja minu vanematekodus Harjumaal on meil õe ja kahe venna peale talu koos mitmekümne hektari maaga. Oskan igasuguste traktoritega ümber käia, metsas töötada.

Pärast majandite kadumist lokkab endistel kultuurheinamaadel umbrohi, mistõttu üritame sügisel alati heina maha niita, et kevadel kulu ei oleks.

Tööd on seal palju. Kui kinnistut vormistasime, siis tuli metsa sihte sisse ajada ja vanu piirikive otsida. Mitme aasta puhkus läks mul selle töö peale. Kui aga prefektiks sain ja mu palk tõusis, siis sain võtta laenu, millega ostsin Ihastesse majakarbi. Maja ehitamiseks kulus kuus aastat ja kaks nädalat tagasi kolisime sisse.

See ei tähenda, et maja on nüüd lõplikult valmis, raha lihtsalt napib. Müüsime oma Annelinna korteri maha, et saaks vähemalt sisse kolida. Igatahes olen majaehitusega saanud sellise ehitusalase kogemuse, et kui politseis töö kaotan, saaksin vabalt ehitustööga elatist teenida.

Ma olen ka suur kalamees, kuid viimastel aastatel olen majaehituse tõttu saanud kalal käia ainult paar korda aastas.

Kui suur häärber Ihaste mändide alla kerkis?

No mis häärber, kuigi jah, nüüd tundub, et sai tõesti pisut suur, kuigi teiste Ihaste majadega võrreldes on ta tilluke - 170 ruutmeetrit. Muidugi võiks maja veel väiksem olla, seal on suhteliselt palju mõttetuid ruume, näiteks suured fuajeed. Kuid ega seal tookord midagi valida olnud.

Samas on majaehitus nendes pingelistes tingimustes, kus mind on sageli rünnatud, aidanud mõtted kõrvale viia, ennast välja lülitada.

Kas pere on aidanud ehitada?

Loomulikult, poisid on kõvasti aidanud. Vanem poeg Indrek õpib praegu Tartus Veritase erakõrgkoolis. Ta on 12-13 aastat võistlustantsu teinud, on mitmekordne Eesti meister.

Miks ta aga Veritases õpib… Indrek tegi seitse päeva nädalas trenni, kolm tundi päevas. Kõik vaheajad oli ta treeningulaagrites ja nädalavahetustel olid üldjuhul võistlused. Tagantjärele targana teab ta, et oleks pidanud panema suuremat rõhku hoopis õppimisele, tantsimise varem ära lõpetama ja Tartu Ülikooli minema.

Eestis oli ta lae saavutanud ning karjääri jätkamiseks oleks pidanud palkama Euroopast treenerid või leidma sealt tantsupartneri. Majaehitus oli aga pooleli ja me ei saanud seda rahaliselt lihtsalt lubada. Noorem poeg Taavi tantsis kaheksa aastat, kuid siis jätsime asja teadlikult pooleli.

Kõik tööd olen maja juures teinud koos poistega ja ma arvan, et nad on ehituses päris kõvad käpad.

Teile olla ehitajana suisa tööd pakutud.

Juhtus jah selline lugu. Mul on paekividest tehtud sissesõidutee, Põhja-Eestist tõin kunagi paekivijääke, millest lõikasin mosaiiki välja. Lollist peast alustasin, ei kujutanud ette, kui töömahukas see on.

Mullu sügisel oli mul väike puhkus, siis tegin seda tööd hommikust õhtuni. Naabermajas olid ka ehitusmehed, kes kogu aeg vaatasid, kuidas ma teen. Mul oli pisut piinlik, et näe, profid jälgivad. Ühel päeval tuli aga üks mees, ajas laia juttu ja ütles, et «kõvasti paned, palju sulle peremees maksab», ning kutsus oma firmasse.

Läheksite?

Ega vist, mul on politseis veel viis aastat teenida, siis peaksin politseipensioni saama. Eks siis vaata.