Estiko keemik teeb volikogus rekordeid

Pikad päevad veedab Veera Sirg majaomanike ühingu taaskasutuskeskuse soojakus ja müüb teiseringikaupa – nõusid ja mööblit, mis muidu prügimäele rändaks.

FOTO: Margus Ansu

Pensionärist keemik Veera Sirg hoiab Tartu volikogus vähemasti kaht rekordit: ta on kõige auväärsemas eas ja ka kõige kohusetundlikum, kui mõõtmise aluseks võtta senine istungitest osavõtu protsent – sada!


Neid rekordeid annaks muidugi veel otsida. Näiteks on ta volikogus kõige suurema valijate toetusega rahvaliitlane – 146 häält – ja ta on ilmselt ka kõige pikema Estikos töötamise staažiga linnavõimu esindaja – üle 20 aasta. Nii et kui keegi tahab veel kõnelda Estiko saadikutest linnavõimu juures, ei maksa unustada Veera Sirgi.



Nelja aasta jooksul muude asjatoimetuste pärast mõni volikogu istung vahele jätta või mõne komisjoni koosolekult puududa pole keeruline. Seda on rahvaesindajad kuhjaga tõestanud.



«Mis seal õnnestuda!» hüüatab teist koosseisu volikogusse kuuluv Sirg. «Aga kohusetunne! Ükskord oli väike palavik möödunud aastal, aga võtsin tabletid sisse ja ikka läksin. Ma ei ole ka hilinenud, mul oleks piinlik hiljem saali tulla.»



Mitmel rindel rabaja


Kui mõnel pensionäril ongi igav, siis Sirg sellest aru ei saa. Tema rabab mitmel rindel ja teeks veelgi, oleks ainult aega. Pensionile jäi ta tervist kahjustava töö tõttu 50-aastaselt, see oli 25 aasta eest. On vanurite abistamise ühing Halastus, on Estiko veteranide nõukogu, on eakate nõukoda.



Pikad päevad veedab Sirg majaomanike ühingu taaskasutuskeskuse soojakus ja müüb teiseringikaupa – nõusid ja mööblit ja... «Vahel kiidetakse ja vahel pahandatakse, aga kui taaskasutust poleks, oleks see kraam kõik prügimäel. Käiakse ka näppamas. Alati ei ole kergendus, kui ära viiakse, sest rent on maksta,» ütleb ta.



Ja kui keegi arvab, et selles töös vähe särtsu on, eksib ta rängalt. Just intervjuu andmise päeval tõusis kõrvalises laohoones kisa taevani, nagu oleks seatapp käimas, ning Sirg ähvardati peajagu lühemaks teha. Asi selles, et otse kõrval on teine taaskasutuskeskus ja laupäeviti peetakse täikat.



Tüli läks lahti aia sisse augu tegemisest, et kunded vabalt liikuma pääseksid. Teine võimalus oleks kilomeetrine ring kõndida. Naaber auku ei tahtnud, kartnud, et majaomanike ühingu peetav vanakraamipood tõmbab kliendid ära. Konkurents on karm ka sellel alal.



Vanakraamipoes on Sirg «mitmel põhjusel». Millest esimene on, et üks töötaja jäi sinisele lehele ja Sirg asendab. Teine ja sama tõsine, et pension kipub kesiseks jääma.



«Ega 4000 krooniga ei ole väga lõbus elada,» ütleb Sirg. «Poeg jäi ka parasjagu töötuks, tal on kaks last ja vaja oli neid aidata koolitada.»



Volikogus olemine suurt ära ei tasu, nendib volikogu lihtliige Sirg, kes teeb kaasa ka sotsiaalkomisjonis. Suvekuudel ei saa üldse midagi ja talvel on maksimaalne tasu pisut üle 2000 krooni – see sõltub istungite hulgast.



«Aga sinna peab ka minema ja peab ka korralikumad riided selga panema, et nagu üteldakse, inimeste sekka minna,» räägib ta.



Kirju päritolu


Kevad ja pool suve läheb lille- ja kapsataimede kasvatamisega, et neid turul müüa. Proua linnavolinik ise ei müü, selleks on appi palgatud üks pensionär. Taimekasvatus käib Tammelinna eramu aias, mille põhikultuuriks on Sirgi sõnul naat ja nõges: «Tervis ei luba maad kaevata.»



Kui mõnel pensionäril ongi igav, siis Sirg sellest aru ei saa.


Tema rabab mitmel rindel ja teeks veelgi, oleks ainult aega.



Selle maja, mis on Tammelinnas üks vanemaid, ostis Veera Sirgi isa 1930. aastate alguses, et oleks kusagil pensionipõlve pidada. Aga Narva II gümnaasiumi direktor olnud isa küüditati Venemaale, kus ta ka suri, väidetavalt 1942. aastal. Emale oli ta jõudnud öelda, et ärgu lapsed end poliitikasse segagu.



«Terve elu on poliitika. Täitsa valesti arvavad need, kes ütlevad, et neid poliitika ei mõjuta. Kõik sõltub sellest, aga vastik on see küll, see hirmus poriloopimine,» arvab Sirg.



Lätlannast ema tegi pärast sõda juhutöid, sest represseeritu abikaasa juristiharidus ei maksnud ju midagi.



Ema teene on, et väike Veera ikka eestlaseks kasvas. Vanemad rääkisid omavahel kodus vene keelt ja eesti keelt ei õppinudki ema päriselt ära. Eesti keele aitas Veeral selgemaks saada eestikeelne lasteaed. Kuid kolmanda koolitalve käis ta hoopis Salacgrivas lätikeelses koolis. Raske oli, aga hakkama sai.


Nüüd muheleb Sirg, kelle neiupõlvenimi Dobrõsevski pärineb poola esivanematelt, et on krants nagu koergi, kes koos kahe kassiga temaga katusealust jagab.



Aktivist igal ajal


Nagu nüüd, oli Sirg aktiivne tegutseja ka eelmise korra ajal. Lõi kaasa rahvamalevas (midagi mupo või abipolitsei laadset), oli aastaid ametiühingukomitee liige ja, mida ta uhkusega märgib, kohvikklubi Vikero asutajaid.



Nüüd tunneb Sirg uhkust selle üle, et ta on tõhus probleemide lahendaja, kellel on oma fännid, ja sealt need hääled tulidki.



«Nüüd on ikka kergem, sest kui oled linnavolinik, siis saad jutule paremini,» arvab Sirg.



Kord häiris teda näiteks, et Hansakeskuse vastas kaubamaja ehituse ajaks rajatud ajutine puust bussiplatvorm mädanes. Rääkis siis linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haagiga, et parandatagu ära, inimene kukub maha.



«Nagu linnavalitsuse rahvas kunagi ajalehes vastas, et neil peale sulepea ja paberi ei ole midagi,» jätkas Sirg. «Ma ütlesin, et toon kodunt lauajupi, ja kui teil piinlik ei ole, siis kui linnavolinik lähen ise koksin sinna. Siis parandati ära.»



Väikesed probleemid


Sirg seletab, et tavainimese elu koosneb väikestest probleemidest: «Need suured asjad, mis kõlavate sõnadega öeldakse, otse ei puudutagi ja vähe huvitab kedagi, kui kuhugi täiendav sild tehti, kui just seda hädasti vaja ei olnud. No kuulge! No minu arvates seda sinna kohale küll vaja ei olnud. Ma ei oska öelda, tänu kellele see tehti, aga no tõesõna.»



Aga mis on Tartu suur mure? Sirg ütleb mõtlemata, et bussiliiklus. Just sel päeval on abilinnapea Margus Hanson raekojas Tartu Postimeest noominud bussiliikluse korralduse liigse kritseerimise eest, sest uuringud näitavat linlaste rahulolu ja seega peaks ka ajaleht seisukohavõttudes olema positiivsem.



Sirg sellega ei nõustu: «No on küll häda. Margusel muidugi ei ole häda, tema sõidab



autoga. Mina olen üks väheseid volinikke, kes teeb oma käigud tipa-tapa ja bussiga. Teate, kui on vaja mitu asja ajada, siis ei saa. Vaadake, kui harva bussid liiguvad. Tammelinnas kauplusi ei ole. Vahel läheks Mõisavahesse lapselapsele külla, aga hirm tuleb peale.»



CV


• Sündinud 21. juulil 1934 Tartus.


• Kooliteed alustas Tartu V algkoolis (Karlova gümnaasiumi eelkäija), 1953. aastal lõpetas Tartu II keskkooli (praegune Miina Härma gümnaasium).


• Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli keemia erialal 1958. Ka juba manalateele läinud abikaasa Rai-mund oli keemik.


• Töötanud Tartu Aparaaditehases, Tartu keemiakombinaadis, aastast 1968 kammivabrikus, millest nüüdseks on saanud Estiko.


• Pensionär vahelduva eduga aastast 1985.


• Tartu linnavolikogu liige teist koosseisu, rahvaliitlane. On tegev Tartu Majaomanike Ühingus, selle taaskasutuskeskuses, ühingus Halastus ja eakate nõukojas ning juhatab Estiko tööveteranide nõukogu.


• Poeg, kaks lapselast.



Arvamus


Karin Jaanson
Erakonnakaaslane


Minu arvates seisneb demokraatia selles, et erinevate huvigruppide seisukohad jõuaksid otsustustasandile. Veera Sirg on see inimene, kes Tartus on südameasjaks võtnud eakatega seonduvad probleemid. Arvan, et tänu sellele on nii mõnedki otsused olnud teistsugused, kui Veerata oleksid olnud.



Sotsiaalteadlased ütlevad, et valitaval kaob valijaga side pärast seda, kui valimised on toimunud ja on 4 aastat vaheaega, Veera on aga inimene, kes seda sidet hoiab.



Kohalik poliitelu ongi kohaliku inimesed mured, olgu siis puudu pargipink või trepikäsipuu või on raske ületada teed. Need ei olegi alati volikogu küsimused, aga linnavalitsuse osakonnad saavad neid lahendada. Tema hakkab altpoolt protsessi mõjutama.

Tagasi üles