Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta on rõõmsameelne mees, 53-aastane, kiire kõnnakuga ja tugeva kondiga. Elab Annelinnas. Tartu ainus Briti aadlik, sest just see ta on, räägib ka eesti keelt, kuigi aktsendiga.
Tartu Ülikooli rektori välisnõuniku lord George Carlisle’i kabinet asub Lossi tänavas. Mitte sellepärast, et tänava nimi seisusega sobiks. Sealses õppehoones asub Euroopa Kolledž, kus lord Carlisle õpetab rektori nõustamise kõrval üliõpilasi. Samuti on ta kolledži nõukogu esimees.
Kabineti laudadel ja riiulitel kuhjuvad paberid ja raamatud. Kirjutuslaua keskele asetab lord nuusktubakatoosi. Umbes iga poole tunni tagant puistab ta sealt natuke pruuni puru käeseljale. Osa eksib nina kõrvalt vägisi tumesinise pintsaku reväärile.
Lord Carlisle eelistab vestelda eesti keeles ja üks ta lemmikteema on samuti eesti keel. Uurib, kas ta jutt on mõistetav. Möönab, et ta peaks parandama hääldust - rõhud kisuvad pahatihti esimesest silbist kaugemale. Palub keeleoskust kümnepunktiskaalal hinnata. Õpilased panevat alati viie.
Selgub, et lord võrdleb oma eesti keele oskust sageli Saksa suursaadiku omaga, kes hääldavat paremini, kuid keda inglane lööb sõnavaraga.
Ülemkotta ja tagasi
Sõbraliku ja avatud olekuga lord sattus Eestisse 1994. aastal. Esiti andis pika sõjaväekarjääriga mees loenguid toonases riigikaitseakadeemias.
1995. aastal naasis lord Carlisle Inglismaale. Ta isa oli lahkunud manalateele ning poeg päris koha Suurbritannia parlamendi ülemkojas. 1999. aastal viidi läbi ülemkoja reform, mis piiras kotta kuulumise tingimusi, ja ta pidi parlamendist lahkuma.
Peatselt sai lordi elu uue suuna, kui ta märkas Eesti saatkonnast hangitud ajalehtedes The Baltic Times ja Postimees kuulutust, milles Tartu Ülikool otsis Euroopa Kolledži tegevjuhti. Mees võttis härjal sarvist.
Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo meenutab, et lord Carlisle’i sidemed ja oskused näitasid, et ta sobib nii kolledži nõukogu esimehe kui rektori enda välisnõuniku kohale.
Kirjeldades alanud tööd nõunikuna, jääb inglane ise tagasihoidlikuks. Ta aitab arendada sidemeid, näiteks Briti ülikoolidega. Kui tarvilik, pakub tuge inglise keele alal. Ja palju muudki.
Kidakeelseks lubab lord jääda selgi puhul, kui talt peaks küsitama Eesti poliitika kohta. «Sellest hoolimata, et ma olen ülemkojas olnud,» märgib ta. «See oleks halb toon, kui ma välismaalasena kommenteeriksin Eesti poliitikat. Küsige, millist parteid ma pooldan. Pean vastama, et pooldan kõiki.»
See-eest pajatab kunagine parlamendiliige meeleldi Briti ülemkoja tööst. «See on parim väitlusklubi maailmas,» lausub ta tõsisema jutu vahele.
Samuti meenutab lord, uhkusesäde silmis, kuidas ta pidas president Lennart Meri esimesel ametlikul külaskäigul Suurbritanniasse 1998. aastal eestikeelse kõne. Alamkojas kuulis Meri samuti emakeelset sõnavõttu - eestlasest parlamendiliikmelt Lembit Öpikult.
Lord Carlisle meenutab, et lõpetas kõne lausega «Härra president, te olete eestlane, mina olen inglane, me mõlemad oleme eurooplased ja räägime sama keelt, eesti keelt.»
Rohkem kui sõnameistri või poliitikuna tunneb Tartu lord Carlisle’i heategevuse alal.
Kui kalendris kukub 15. veebruar, lisandub tema turjale uus eluaasta. Ta nendib, et britid ei pea muidu suurelt hällipäevi.
Sada tuhat Jaani kirikule
Nüüd korraldas lord Carlisle teist aastat sünnipäeval korjanduse, kus kogus raha Jaani kiriku taastamiseks. Kokku on kogunenud ligi sada tuhat krooni, arvutab sihtasutuse Tartu Jaani Kirik juhatuse esimees Roman Levin.
Mõne aja eest astusid lordi Lossi tänava kabinetti kaks üliõpilast ja ütlesid, et tahavad minna Inglismaale. Küsisid kah toetust. Selgus, et tegu on väitlejatega.
Lordi enda väitluskogemus algas juba tükk aega enne ülemkoda, Oxfordi ülikoolis, ning väitlusvõistkond saigi hobikaaslaselt abi.
Enamgi. Lahke aitaja otsustas luua Riivo Sinijärve patronaaži all spetsiaalse fondi, et toetada edaspidigi Cambridge’i ja Oxfordi kuulsatele väitlusturniiridele sõitjaid.
Kangelane Pille Lill
Kui lordil jääb nõustamise, heategevuse ja õpetamise kõrvalt vaba aega, käib ta näiteks teatris. 1990. aastate keskpaigast, Tallinna ajast pärineb rekord - kuus teatrikülastust nädalas. Oopereid ja ballette on lord käinud nautimas Vanemuiseski.
«Minu kangelane on Pille Lill,» märgib lord. Solisti õde elab Londonis, lisab ta. Just oma kodumaal nägigi ta eestlannadest õdesid esimest korda.
«Ja mulle meeldib väga ringi reisida,» lisab lord. Kui lihavõttepühade ajal jõuab ära käia Märjamaal, on nähtud kõik Eesti olulisimad linnad, kinnitab ta.
Linnade kõrval on inglane seadnud eesmärgiks heita pilk kõigile Vabadussõja ausammastele Eestis, mida tema andmetel võiks olla 150. Ja nähtud on neist ligi sada.
Nüüd on aeg küsida, miks huvitab Briti lordi pisikese Eesti vabadussõda. Vihjena - ammu enne Eestisse tulekut teadis ta nii mõndagi ka Johan Laidonerist, Ants Piibust ja Jaan Poskast.
Piip, Eesti ajaloo teine välisminister (1919) ja esimene saadik Inglismaal, on mees, kellest võiks lausa raamatu kirjutada, arutleb lord.
Oxfordi ülikoolis ajalugu õppides otsustas noor aadlik keskenduda pärast Esimest maailmasõda iseseisvunud riikidele, sealhulgas Eestile. Teadmisi Maarjamaa kohta ammutas ta eeskätt väliseesti autorite ajalooõpikutest.
«Lugesin, kuidas Kanada eestlased kirjeldasid totalitaarset režiimi,» meenutab lord. «Ja arvasin, et nad liialdavad, et siin ei saa nii õudne olla. Nüüd tean, et pidi olema palju hullemgi. Mind hämmastab, et eestlased on ellu jäänud.»
Pärast ülikooli pühendas lord Carlisle elu siiski mitte ajaloole, vaid tegevusele, mis sageli ajaloolastele tänuväärt materjali pakub - sõjandusele.
Ta teenis Briti sõjaväes 25 aastat ning käis ÜRO ja NATO vägedega koostöös mitmekümnes riigis - Iirimaast Hongkongini. Kuulus peamiselt soomusautode ja tankide luurerügementi. Lõpuks teenis 45-aastase majori alluvuses 120 meest. Laidoner käsutas omal ajal 83 000, lausub lord teema lõpetuseks.
Põhja-Inglise talupidaja
Ja kõigele lisaks kuulub hetkel Annelinnas elavale lordile talupidamine Põhja-Inglismaal. 600 lammast ja 400 lehma, kelle suu- ja sõrataud õnneks puutumata jättis.
Perekonda ta Tartusse tulles kaasa ei toonud. Maha jäid kaks õde ja üks vend. «Olen poissmees,» lisab ta.
Inglasi elab Tartus näiteks soomlaste või sakslastega võrreldes vähe. Eri riikidest pärit välismaalased suhtlevad aga omavahel tihedalt, kinnitab lord.
Tõsi ta on. Vestluse keskel kõlab ukselt koputus ja kabinetti astub sakslasest külalisprofessor. Mehed lepivad kokku, et kohtuvad samal pärastlõunal.
Kui kauaks estofiilist aadlik Tartusse elama jääb, sõltub mitmest asjaolust. Alustuseks pakub ta, et küsitagu selle kohta rektorilt.
Seejärel tõdeb lord, et üht-teist tahaks ta igal juhul lõpule viia. Näiteks vajab Tartu Ülikooli vanim hoone, Ülikooli 16 asuv õppehoone restaureerimiseks 20 miljonit. Lord Carlisle otsib toetust, et maja lagunemisest päästa. «See asi tuleb ära teha,» nendib ta.