Kõrvalt vaadates tundub, et pensionäridele tehtud päevakeskused on kuldaväärt kohad. Inimesed saavad seal suhelda, võimelda, nõu küsida, oma tähtpäevi seltskondlikult tähistada või ilusat näputööd teha.
Vilja Kohler: kas keegi õpetaks soki kanda tegema?
25. november 2009, 10:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Satungi päevakeskustesse enamasti näputöö pärast, kui hakkajad naised on taas väga ilusa käsitöönäituse üles sättinud. Viimati Elva naiste käpikuid, salle, sokke ning muud ilusat ja vajalikku vaadates tekkis mõte, et päevakeskustel on arenguruumi.
Ei, ma ei mõtle, et käpikuid oleks vaja rohkem kududa. Aga oleks tarvis, et kudujad-tikkijad-heegeldajad jagaksid oma oskusi lastele. Tean mitut väikest tüdrukut, kes on heegeldamise ja kudumisega tõsises hädas. Õpetajad annavad endast küll parima, kuid klass on suur, kõigile ei jagu piisavalt tähelepanu ega aega. Emadega on kah nagu on: kes muudkui tööl, kes ei oskagi soki kanda teha.
Sellepärast teen ettepaneku: memmed, hakake endale näputöö juurde tüdrukuid seltsi kutsuma ning otsige kampa ka taate, kes näitaksid poistele, kuidas haamrit õigesti käes hoida. Õpetage neile seda, mida ise nii kenasti ja hästi oskate. Ja miks mitte palmiku kudumise kõrval korrata korrutustabelit, mis lapsel kipub veel sassi minema…
Nii mõnigi väike inimene saaks päevakeskusest endale uue suure sõbra, mõni memm ja taat leiaks aga vahva seltsilise. Nii elaksid vanad ja noored jälle rohkem üksteisele, mitte üksteisest ära. Rääkimata sellest, et rohkem saaks naisi, kes oskavad soki kanda kududa, ning poisse, kes meestetööd ei põlga.
P.S. Päevakeskused võiksid endale kelmikamad nimed valida. Näiteks tantede tuba või mokalaada klubi oleks minu arvates parem kui eakate päevakeskus. Ei ole ju vaja inimesele kogu aeg tema vanust nina alla hõõruda.