Mart Kivastik: kuidas Kalev koju tuleb?

Mart Kivastik. Foto: SCANPIX

Lennukiga ikka! Lendab heade mõtete linna, mis on kuulus mitte oma ülikooli, teatri ja muu vaimuelu poolest, vaid hoopis silla tõttu, mis on seal, kus teda pole vaja, ja oma bussiliikluse poolest, mida polegi olemas.

Nüüd on meie linn teinud ootamatu hüppe tänapäeva – otse lennukisse! Tuleb välja, et Kalevipoegki oli tartlane. Neile, kes pole meie uut lendavat imeelukat veel näinud, võin ma rääkida, kuidas on.

Tartlastest lennuhuvilised kogunevad Ülenurmele pool tundi enne üheksat, kui nad tahavad jõuda Air Balticu lennule Riiga. Meid on vaid viiskümmend reisijat, paar pakki ja mitte ühtki pommi.

Me ei pea poole öö pealt minema. Ja kuna lennuvälja ehitus on sama pooleli kui meie raudteejaama oma, siis me ootame uniselt ja rõõmsalt ühes pikas koridoris, kus õiendatakse ära meie oma kodune turvakontroll, ja siis palutakse edasi ooteruumi.

Ooteruum on suur sinine plekist kuur, kuid seal on olemas tasuta joogivesi! Viimasel ajal on ju kombeks lendajatelt vesi jõuga ära võtta ja hiljem seesama vesi eurode eest  tagasi müüa. Aitäh! Õnneks on Tartu ajutises lennujaamas vesi tasuta, mis on selge pluss võrreldes muu maailmaga.

Edasi läheb nii, et kui mõnda aega on oodatud, kohatud tuttavaid jne, siis viib vormis lennuametnik tulevased lendajad käekõrval lennuki juurde. Lennuk on Fokker.

Kes Fokkerit enne kohanud ei ole, ärgu ehmatagu. See püsib õhus küll, kuigi näeb välja umbes samasugune kulunud kui Tartu–Tallinna «kiirrong», ainult et tiibadega. Võib ka öelda, et meie ainus rong on kui tiivutu Fokker.

Kõik on sarnane. Salongis levib bensuhaisu, õhus on ka tunne nagu Tartu–Tallinna raudteel – Fokker kägiseb, praksub, nagiseb ja rappub, nii et unustage oma raamat koju. Aga hetkil, kui õhk on siledam, tormavad sinu juurde läti tüdrukud – nende ilu kriis ei räsi – ja pakuvad müüa kohvi ja  sedasama vett. Aga kokkuvõttes oled sa suurema jamata – Tartu ja Tallinna

autoteel tunglemata, kell kolm öösel tusaselt ärkamata – ikkagi kell kaks Pariisis, Berliinis või Roomas või ükstapuha millises Euroopa südames.

Sealt koju tagasi tulles teeb mõni asi tusaseks ka. Miks ikkagi Baltic Air, mitte Eesti Õhk? Kas Tartu on endiselt Liivimaa osa? Pealgi on Balti Õhk odavlennufirma, mis üritab reisijat iga asja eest maksustada – söök, vein, kotid, vesi… Õhu eest veel ei küsita. Kõike seda võiks edukalt teha meie oma lennukid. Lennutada meid otse Tartust ära ja tuua koju tagasi.

Balti Õhu lennukite eripära on see, et mingis mõttes teed sa reisi ajas tagasi, otse Nõukogude Liitu. Ümberringi on vaid riiakad, kes räägivad nende oma keeles. Stjuardessid ka. Justkui oleksid sattunud helesinisesse vagunisse, kus vagunisaatja pakub: «A vam kipjatok nužen?» Selliste mõtetega maandumegi Riias.

Riia lennuväljal on kõik omakandimehed – Tallinna, Helsingisse ja Tartusse lendajad – koondatud suurilmainimestel jalust ära, ühte lennujaama kõrvalsoppi, kus on ka kohvik, mis pole suurem asi, aga ta vähemasti on. Seal konutades jõudsin ma mõelda, et mis oleks, kui kohviku nimi oleks Tartu.

endajad Fokkeri juurde viib, on tunne, justkui olekski juba kodus. Ümberringi on vaid tuttavad ja mittetuttavad tartlased, kes räägivad ainult eesti keeles. Oma keele kuulmine on tõeline rõõm, see heliseb nagu muusika pärast Läti lennukit.

Lisaks meie omadele on bussis veel mõni saksa professor või ameerika ärimees, aga nemad ei julge üldse häält teha. Kardavad Fokkerit. Pimedal lennuväljal ei saa esialgu aru, mis  elukas see on. Ehk ongi lennuk? Aga meie juba tunneme asja. Meile on ta armas. Kui õhus püsime, jõuame õhtuks koju.

Siis tõuseme kõigi nende tuttavate naginate-raginate kiuste kõrgele õhku, kus hakatakse jälle vett ja kohvi müüma. See ausalt öeldes tüütab. Miks ei võiks Tartu linn koju saabuvatele tartlastele ja meie linna külalistele tasuta õlut ja veini jagada? Isegi Kellukest, A-rühmale. Teeks kojujõudmise sujuvamaks. Mõjuks nagu barokamber tuukritele.

A. Le Coqil ei oleks õllest kindlasti kahju. Vein tuleks küll Austraaliast osta, aga kui tellida esialgu vaid sada tuhat, igale tartlasele pudel, saaks selle Tartu veini soodsa hinnaga kätte. See juhataks kenasti sisse ka meie külaliste saabumise Tartusse. Nood ei eksiks järgmisel päeval linna peal kordagi. Me isegi. Küsime lihtsalt: «Andke toosama Tartu õlu või heade mõtete vein, palun, mida mulle lennukis lahkelt pakuti.»