Martin Pau: ikestav stereotüüp

Martin Pau. Foto: Margus Ansu.

See võis olla just täna 17 aastat tagasi, kui istusin koos klassikaaslastega Tartus Tiigi tänavas autokooli õppeklassis ning kuidagi ootamatult kaldus meesõpetaja jutt sellele, mis tööd on kohased naistele ja mis tööd meestele.

«Ei noh, võibolla tahate varsti titte ka imetada!» pilkas õpetaja, kui olin avaldanud arvamust, et pole häbiasi, kui mees ise oma sokke peseb.

Aeg on edasi läinud ja praegu ei naerda meil loodetavasti näiteks isade üle, kes hoiavad ja kasvatavad kodus last, samal ajal kui ema tööl käib ja perele leivaraha teenib. Võibolla trehvab seda mõnes anonüümses netifoorumis, aga pärisnime all ei söanda naljalt keegi maailmale oma piiratust tõestada.

«Misasja?» küsis mu naine, kui heitis hiljuti pilgu teises klassis õppiva tütre töövihikusse. Vasakul leheküljel seisis «Poiste lehekülg», parempoolsel «Tüdrukute lehekülg». Poiste leheküljelt vaatas vastu sõiduauto ning ülesandes kästi näidata, kus asuvad esituled, kus kojamehed ning mis on kummagi ülesanne. Tüdrukute leheküljel aga – te ei arvaks iial ära – tuli segada õiges järjekorras kokku koogitaigen.

Kes siis sel korral soorollid paika pani? Töövihiku mõlemad autorid on naisterahvad. Tundsin pärast sellist jahmatust erilist rõõmu, et mu tütar on jõudnud tutvuda nii haamri kui ka saega ning need vabatahtlikult ja tihtilugu pihku haarab. Nagu ta tunneb sageli kihku ka leemekulpi liigutada või tainast rullida.

Kõige värskema ebameeldiva üllatuse stereotüüpide maailmast pakkus aga hiljuti Eesti tunnustatud kirjamees, mõtiskledes Postimehe veergudel nn maade­vahetus­protsessi üle. Ta tunnistas avameelselt, et kaks kohtusaali sisenenud heledapäist naist (kirjamehe sõnastuses beibed), keda ta ei teadnud olevat prokurörid, panid ta juurdlema, mis väljaandest need lapsajakirjanikud pärit on.

Jah, kindlasti on paljudel jätkuvalt raske harjuda või ka taluda, et naised ei kussuta enam tares riburada kümmet titte ega räägi ainult siis, kui mehed lubavad. Nemad, sunnikud, hakkavad prokurörideks! Aga miks me siis peame tavaliseks, et paljud mehed ei oska puuhalgu pooleks lüüa ega vikatit teritada?

Võibolla tahan liiga palju, aga aastaks 2009 võiksime olla juba nii palju arenenud, et me ei vaata enam eeskätt seda, kes ja mida teeb, vaid kuidas ta sellega hakkama saab. Stereotüüpsus on mage, sest raskendab inimestevahelist suhtlust ja piirab valikuid.

Minu vanaonu tütar on staažikas poiste käsitööõpetaja. Ma olen kindel, et ta ei pea oma oskusi ühegi ametivenna ees häbenema. Kas tänases Eestis peaks oma tööd hästi tegev prokurör häbenema oma sugu?

Lõpetuseks soovin jõudu noormehele, kellest sai eelmisel nädalal Elva lasteaiakasvataja, moodsama nimega lasteaiaõpetaja!