Vanemuislane Toomas Lunge püüab olla õnnelik

Istume Toomas Lungega iidsete võlvide all, kus ta on lõpetanud koos näitlejatega einestamise, ja üritame teha intervjuud nii, et Justamendist, Lindpriidest ja Tulli Lumist ei räägi.

Näib, et kuumadest jookidest eelistate kohvi?

Jah, näiteks hommikul olen võimeline ära jooma kannu kohvi. See annab hästi mõnusa enesetunde.

Millal teie hommik algab?

Teatris algavad proovid tavaliselt kell 11. See on küllalt mugav, sest kümne paiku tõusta on normaalne. Kui töötasin raadios, tuli kell 6 eetrisse minna - see oli alguses pööraselt raske.

Millal magama lähete?

Ma ei jää magama enne kella kahte-kolme.

Kas põhiaeg teie päevadest-öödest möödubki teatris?

Jah, praegu küll.

Millised käsilolevad lavastused on teile kõige olulisemad?

Kohe-kohe tuleb välja lugu inetust pardipojast, mis on esietendunud kümmekond aastat tagasi Londonis.

See muusikal sai Vanemuises nime «Inetu» ja on kirjutatud bändi saatel esitamiseks nagu «Verevennadki».

Ja ansamblis on needsamad pillimehed, kes on ka «Verevendade» lavastuse tagalava poodiumil?

Täpselt.

Olete «Inetu» muusikajuht?

Pelgan tiitleid lihtsalt tiitli pärast. Käskkirjas on küll nii, keegi peab ju olema juht ja vastutaja. Meil on näitlejad, kes peavad laulud selgeks saama, ja bänd, kes mängib, ja ma pean need lavale kenasti kokku panema.

Olete olnud ka teiste lavastuste - ja mitte ainult Vanemuises - muusikaline kujundaja. Millega-kellega tuleb selles tegevuses arvestada?

Iga lavastus on meeskonnatöö. Laevas on kapten see, kes otsustab, kuhu ja kuidas sõita, teatris on lavastaja. Lavastajal on mingi kujutlus, mõtlen tema soovide üle järele, tutvun tükiga ja - meeskonnatöö lähebki lahti.

Kus tekivad muusikalised ideed ja lahendused? Kas on mõni lemmikpaik?

Kindlat kohta ei ole. Mul on vaja aega lavastuse materjaliga elada, ja kui tegemiseks läheb, võin hakkama saada väga kiiresti.

Kas kirjutate ideed noodikirja?

Mul on nootidega oma suhe. Kui väga vaja, võin need ka üles kirjutada, aga ma olen ju selline pooliku haridusega muusik. Põhiliselt teen oma töö valmis pilliga, mis on ühtlasi arvuti ja kõige muu vajaliku eest.

Kus see pill asub, kas teatris või kodus?

Laululava kõrval stuudios Forwards.

Mida oma sissetuleku selle osaga peale hakkate, mis üle jääb?

Üle ei kipu jäämagi. Kogu vaba raha panen Forwardsi aparatuuri.

Mitu autot olete ostnud?

Esimene välismaa auto oli kühmakas Saab. Tõin mõne aja pärast teise Saabi, millele panin kogu aeg juppe külge, kuni see ära väsitas. Pean palju pikki otsi sõitma ja avastasin, et seda on hea teha suure autoga. Praegu ongi mul Audi.

See saksa Volga on hästi rahulik ja stabiilne ja suure pakiruumiga. Mõnikord peab autosse ära mahtuma neli meest ja aparatuur. Pagasiruumi mahub trummikomplekt, kui tagavarakumm välja visata.

Milline ansambel peale nende, mille nimetamisest me siinkohal hoidume, on teile tähtis?

Minu elust on täitnud küllaltki suure osa ansambel, milles laulavad minu sõbrad, näitlejad Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste ja Andres Dvinjaninov. Vanasti oli Rain Simmul ka, aga nüüd on ta saanud vähem käia.

Meid on ikka kutsutud tähtpäevadele ja pidulikele sündmustele laulma. Tartus pole vist ühtegi uusehitist, mille nurgakivi panekul me ei oleks laulnud.

Millised Tartu viimase aja uusehitised meeldivad teile enim?

Mulle meeldib Barclay platsi poole kumera klaasseinaga hoone. See on mu venna Vana Toi tehtud, kõrguse ja kuju poolest on see sinna hästi sobilik.

Vana Toi?

Jah, mu arhitektist venda teab terve ilm Vana Toina, ega keegi teda Andres Lunge nime all tunnegi. Mulle on kõik tema tööd meeldinud. Treffneri kooli uus sisemine osa küll tänavale ei paista, aga minu meelest on seegi kõva sõna.

Mida arvate Zeppelinist, mis küll ei ole arhitekt Lunge kavandatud?

Algul tundus väga võõras, kui nägin kortsutatud plekki. Nüüd, kui valminud on lõplik vormistus, olen ära harjunud.

Tegelikult ei saa kritiseerida asju, millega ise kursis ei ole. Ma ei langeta tavaliselt millegi kohta kohe otsust, kas meeldib või ei meeldi, mulle on tarvis süvenemise aega.

Mis on teid tartlasena viimasel ajal kõige rohkem rõõmustanud ja kurvastanud?

Kui Tähtverest sisse sõita ja mööduda raekoja tagant - see on ilus. Viimase paari aastaga on kesklinn meil silmaga nähtavalt särama läinud.

Tartusse on tekkinud üha enam linna tunnuseid. Kui otse jõe ääres saaks samuti elu käima, meenutaks Tartu maailma suurlinnu.

Elu peaks kesklinnas kihama. Eriti kurb on, et vanalinnas, Raekoja platsist Rüütli tänavat pidi botaanikaaia poole, ulub õhtuti vaid tuul. Sinna ei ole inimestel õhtul asjagi ja päeval on parkimine korraldatud ebamugavaks.

Olete hea jutuga, teil on silma linnaelu miinuste-plusside märkamiseks - miks te ei ole poliitikuks kandideerinud?

Mul on elus veel palju õppida ja palju muud ära teha. Pealegi on poliitika üks tänamatu asi, sest inimesed on lõpuks teatud kokkulepete pärast sunnitud oma põhimõtteist taganema. Minul on põhimõtteid, mille vastu ma kindlasti ei saaks astuda.

Poliitikas osaledes oleksin selline tüüp, kes ühel hetkel ütleb: «Sorry, sõbrad! Dalshe nekuda!» Poliitika ei ole lihtsalt minu rida.

Mida olete elult õppinud?

Mida aasta edasi, seda enam olen õppinud teisi inimesi kuulama, nendega arvestama. Üritan meeles pidada, et keegi ei ela selles ilmas üksi.

Mõnikord käib ratas kahjuks sellise hooga, et olulised asjad jäävad märkamata, lähedased inimesed jäävad tähele panemata ja tunnustamata.

Mis ajast saadik vaatate elule sellise pilguga nagu praegu?

Isiklikud seisukohad, põhilised arusaamad sellest, mismoodi on asjad ilmas ja inimsuhetes, kujunesid välja keskkooli lõpuks. Ma ei ole neid õnneks seni pidanud korrigeerima.

Mida on teil tarvis, et tunda end õnnelikuna?

On tohutu õnn, kui mingi ettevõetud asi tuleb kenasti välja, kui isegi tüli ja pahandust tekitanud ettevõtmine vormistub suureks rõõmuks nii endale kui ka teistele.

Kui mul mingid välised tegurid teevad õnnelikuks olemise raskeks, hakkan paaniliselt vehkima selle nimel, et raskused lõpeksid võimalikult ruttu. Muidu muutun töövõimetuks.

Kuidas edeneb teie perekonnaelu?

Hea meelega ma selle kohta ajalehest ei loeks.

Kas olete praegu õnnelik?

Õnn on väga keeruline asi, aga ma püüan olla õnnelik.

Tagasi üles