Riia ja Kalevi tänava nurgal tõmbab viimastel kuudel tähelepanu hoogsalt kõrgust viskav betoonpalee. Enamik seda uudistavaid linlasi ei oska aimatagi, et tulevane justiitshoone kerkib keskaegse Antoniuse kalmistu kohale.
Keskajal oli Lille mäel linnatagune kalmistu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu Lille mäelt kostvad ehitushääled hajuvad tänavamürasse - Riia tänav on linna kõige rahutum ja pingelisem liiklussoon. Rutt tulla ja minna on varavalgest hilisõhtuni nii Riia mäest üles-alla kihutavatel autodel kui jalakäijatel.
Korraks turgatab pähe küsimus: huvitav, kui paljud tõtlejad teavad, et peaaegu tuhandeaastase Tartu noorusaegadel oli praegune kärarikas Riia tänav linnatagune postimaantee, mis algas Raekoja platsi (tollal Suurturu) vastast, linna ümbritsenud müüri ühest Emajõe-äärsest peaväravast (Saksa ehk Karjaväravast).
Tee kulges edasi piki Emajõe kallast ning alles siis pöördus üles mägede vahele ja suundus Riia linna poole.
Läbi kalmistu kodu poole
Ei teadnud ka üks hilisel õhtutunnil kesklinnast jalgsi Tammelinna vantsiv tuttav, et läheb töölt koju läbi kahe keskaegse kalmistu.
«Mis sa ajad? Kus kohal siis?» ei uskunud ta keskaegsete kalmistute olemasolu praegustel Riia tänava hoonestatud nõlvadel, kunagistel lagedatel mägedel.
Ometi on Tartu tõsiuurijad, alates baltisakslasest Gadebuschist kuni meie äsja lahkunud Niina Raidini, uurinud algallikaid (linna kruntide üle arvestust pidavaid revisjoniraamatuid, raeprotokolle, kirikukirju, arhiivides leiduvaid Tartu linnaplaane jms) ning loonud nende põhjal ülevaateid erinevate ajastute Tartust.
Täna intrigeerib uus pirakas ehitis Lille mäe jalamil süüvima tema asukoha ajaloosse, Lille mäe ja Riia mäe kaugemasse minevikku.
Linnatagune tee
Ajal, kui Tartu mahtus linnamüüriga piiratud Toomemäe ja Emajõe ning Laia ja Poe tänava vahelisele alale, aeti vana Riia postiteed pidi linnalähedastesse koplitesse ja karjamaadele (praegusse Karlova linnaossa) linnakodanike kariloomi. Siinkandis olid ka jõukamate ja tähtsamate majaomanike aiakrundid.
Linnataguse postimaantee ääres mäekõrgendikel asus aga keskajal kaks kabeliga kalmistut: Antoniuse kalmistu praeguse Lille mäe kohal ning Anna kalmistu praeguse Vanemuise teatri ümbruses (Tartu ajalugu ja arhitektuuri uurinud Niina Raidi fikseering).
Püha Antonius kaitses tolleaegsete veendumuste järgi katku eest ning soosis seakasvatust. Tartlaste seakoppel olevat asunud Riia postitee ja Lille mäe naabruses, praeguse Kalevi ja Turu tänava vahel.
Eestlased tegid Antoniusest endale suupärasema Tõnise. Mäge kutsunud nad ka Tõnismäeks. Tallinnas on sellenimeline linnaosa tänaseni.
18. sajandil kasutanud nii Tartu eestlased kui venelased mõlemaid mägedepealseid kalmistuid. Praegust Lille mäe nimega kõrgendikku on läinud aegadel kutsutud ka Surnute mäeks.
Riia mäge hüüti aga veel 19. sajandi algulgi Sõnnikumäeks, sest see olnud vanasti linnast välja veetava sõnniku mahapaneku koht.
Sõnnikumäe ehk Anna surnuaiale (Vanemuise teatrihoone ümbruses) maetud veel 18. sajandi esimesel poolel lapsi ja moraalselt langenud isikuid.
Sõnnikumäe nimi olnud linnas käibel ka sel ajal, kui arhitekt Krause Toomemäe alla ülikooli peahoone ehitas.
Igal juhul seisavad mitmed praegused linnamajad kunagiste tartlaste kalmudel.
Arheoloogid Lille mäel
Mitte igaühel ei õnnestu ulatuda kättpidi sajanditetagusesse reaalsusse ja tuua sealt välja kaugeid aegu esindavaid ehedaid ainelisi allikaid.
See on arheoloogide vastutusrikas töö- ja huviala.
Tartu arheoloogid uuristasid ennast Lille mäe jalamil linna minevikule lähemale 1987. ja 1991. aasta väljakaevamistel, nüüdse justiitshoone ehitusplatsil, kuhu algul kavandati nn parteimaja, siis ülikooli keeltemaja.
Praegune Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumi teadusdirektor Ken Kalling meenutab kümne aasta taguste kaevamiste muljeid: «Pärast Põhjasõda sai Lille mägi tõenäoliselt Tartus viibinud Vene garnisoni kalmistuks. Selles veenavad vene õigeusku tunnistavad leiud. Meetri sügavuselt leitud luustike juures paiknesid õigeusklike ristripatsid, leiti 1736. ja 1759. aasta Vene päritoluga münte, ka metallnööpe, nahkjalanõude tükke, kirstunaelu.»
Meie muinasteadlased hindasid kõik leiud ühte perioodi, 18. sajandisse kuuluvaiks ja väitsid, et kalmistule maetud on enamikus mehed. Leiti siiski ka naiste ja vastsündinud laste luid.
Tänu oma keelteoskusele, kirillitsa ja gooti kirja ladusale tundmisele naudib arhiivis ajalooallikatega kohtumist Tartu ja kogu Eestimaa hea tundja Uno Hermann. Tema väidab, et Lille mäe kalmistule maeti ka Tartu vene koguduste liikmeid.
Ken Kalling märkis, et allikate põhjal teada olevast keskaegsest kalmistust selles piirkonnas nemad 1991. aasta kaevamistel mingeid märke ei leidnud.
Tartut läbinud ja linnale tähtsust lisanud Peterburi postimaantee, Euroopa teadust Venemaale vahendanud Tartu ülikool ning siia jõudnud raudtee soodustasid Tartu arengut.
Surnute mäest sai Lille mägi
Kunagised eeslinnad arenesid aja jooksul linnaosadeks. Näiteks Riia eeslinn oma mägedega (Sõnniku- ja Surnute mägi) ülendati teiseks linnaosaks 1786. aastal (Niina Raid).
1814 said siinsed tänavad uute maja- ja aiakruntide tõttu uued nimed. Sõnnikumäge hakati nimetama Riia mäeks, Surnute mäge Lille mäeks.
Koolide ja kaupmeeste linna kerkis järjest uusi maju. Riia ja Lille tänav ääristati hoonetega ja kunagised kalmistud kadusid aedade alla, nagu väljendab Uno Hermann.
Karlova mõisniku käest ostetud kruntidele kerkis uus Karlova linnajagu (1916).
Ometi mitte kõik tänased tartlased pole neid Riia ja Lille tänava äärseid suurejoonelisi ja noobleid maju näinud.
Roosinupukeste kool
86-aastane tartlanna Ljuba Mitt kirjeldab Riia tänava äärt. «Vaat selle praegu kerkiva betoonpalee kohal oli Tartu Tütarlaste Gümnaasium. Viimatise direktori Roosi järgi hüüti selle kooli tüdrukuid roosinupukesteks.
Sealt edasi üles Riia mäe poole olid mõlemal pool teed puumajad, mille esimesel korrusel olid enamasti kauplused ja majade taga aiad.
Riia tänav ise oli tollal kitsam ja kõnniteedega. Praegune Lille mäe poolne puiestee rajati sõjas põlenud majade asemele alles viiekümnendail aastail,» selgitab elupõline tartlanna.
Tähe tänav lõikus tollal Riia maanteega hoopiski praeguse Struve tänava kohal ja ulatus välja Vallikraavi treppideni. Lille ja Tähe ristumiskohal (praegune Riia 8 ja 10) kõrgus neljakorruseline esinduslik erakliinik. Veel varem olnud sama koha peal Fr. R. Faehlmannile kuulunud puumajad. Teisel pool teed, praeguse tekstiilipoe (Riia 9) kohal paiknesid hotell Kommerts ja Kodaasovi kauplus. Samas kõrval olnud ka rikka Tallinna kaupmehe äri Puhk ja Pojad laod-kauplused ja veski.
Ljubov Mitt kiidab eriti sõjaeelset Lille tänavat, kus tema mäletamist mööda elasid peamiselt sakslased. «Väga noobel oli erakliiniku arsti, kuulsa Bernakoffi maja ja terrassidega aed praeguse Lille ja Kalevi tänava nurgal,» meenutab ta. «Tallid ja tõllakuur koos aiaga ulatusid praeguse uue ehitusplatsi peale. Kõik Lille tänava aiad ulatusid Lille mäele.»
Ljubov Mitt illustreerib oma mälestusi vanade piltidega. Koos abikaasa, ülikooli õppejõu Anatoli Mitiga kollektsioneeris ta kodulinna ajalugu. Nende pildikogu, mida võivad muuseumidki kadestada, näitab, kui palju Tartu kauneid maju ja aedu hävitas viimane sõda.
Nüüd on ehitusjärg uute üritajate käes.