Annelinna magalarajoonis Ülejõe kaupluse ukse kõrval torkab keldrisse viiva trepi kohal kõigepealt silma silt, mis viitab saunale ja soojale toidule. Selle all osutab täpsustav silt Ülejõe kohvikule.
Uksest sisse jõudnut tervitab kirev joogilett. Parempoolsel tahvlil on kriidikirjas päevamenüü, vasakpoolsel tavajookide hinnakiri.
Sauna eesruumi meenutava laudvooderdisega kohvikuruumis on keset argipäeva teenindajaid rohkem kui teenindatavaid. Lisaks kolm prisket kala baari- ja kohvikuruumi vahelises akvaariumis.
Rikkalik valik
Vaevalt saame lauda, kui ettekandja ulatab menüüraamatu, mis tahvlil lubatud klimpidega kanasupile lisab kolmes variandis puljongi ja seljanka.
Praade on 15, lisaks veel munaroad (täidisega pannkoogid ja omlett). Kaheksa magustoidu seas tekitavad huvi puuviljarull ja banaanisplit, möödanikku meenutab keedisega vahukoor.
Joogikaart reedab, et käibe peaks kohvikule tagama õhtust meelelahutust otsiv klientuur: alkoholiletist leiab igaüks midagi.
Lisaks toidu- ja joogiloetelule on menüüs kirjas pulma-, sünnipäeva- ja peielaua tellimise võimalus. Reedel ja laupäeval, kui kohvik suletakse öösel kell 3, lubab menüü tantsuks ansamblimuusikat.
Ukse kohal väljahõigatud saunast ei piiksugi. Selle kohta pinnin pärast arve maksmist info välja ettekandjalt, kes on varmalt valmis kõike näitama.
Sauna hetketuju ajel ei saa, sest elektrikeris tuleb kaks tundi varem kütte panna. Eesruumis, kuhu avaneb uks otse kohvikusaalist, on kaks lauda ühtekokku 18 inimesele. Saunalavale mahub paar inimest.
Veel enne, kui jõuame menüü läbi lugeda, tuleb ettekandja tellimust võtma. Ei veel, menüü alles poole peal. Niipea, kui oleme selgeks saanud, mida tahta, on ettekandja taas platsis.
Ettekandja apsakas
Küsime päevavalikust kana-klimbisupi, pannkoogid paprikatäidisega ja majaprae. Magustoiduks banaanispliti ja puuviljarulli. Igaks juhuks pärime enne, mida kumbki sisaldab.
Banaanisplit on tõeline kaloripomm: banaan pähklite, vahukoore ja jäätisevalikuga. Puuviljarull tähendab puuviljade ja kohupiimaga täidetud pannkooki.
Tellimust vastu võttes kordab ettekandja üle menüüst silma jäänud hoiatuse, et majapraadi tuleb oodata 25 minutit. Tema tähelepanuvõime satub aga kahtluse alla hetkel, kui ta küsitud kana-klimbisupi asemel toob lauale seljanka.
Skandaali ei tule, märkustki mitte, aga pügalake teeninduse hindest kukub.
Traditsioonilise seljanka võiks vist toidukohtade hindamisel võtta sundtoiduks. Ülejõe kohviku kokad pole koonerdanud liha ega maitseainetega, supp on mõnusalt vürtsine, aga mitte soolane või äädikast hapu.
Kui majapraad lõpuks lauale purjetab, hooman, et olen oma võimeid üle hinnanud. 50 krooni eest saadud kaks taignasse keeratud liharulli ohtra garneeringuga on naisele liig mis liig. Maitsev, seda küll. Vaid loomalihale omast tuimust võiks ju ette heita, aga täidis liha sees viib keele alla.
Magustoitu sööv kaaslane arvab, et pannkook nii soolase kui ka magusa ümber on samast taignast, aga et maitset annab täidis, ei ole see eriti häiriv.
Magustoite mekkides luban endale, et hea vanaemana võtan kord lapselapsed näpu otsa ja toon Ülejõe kohvikusse puuviljarulli sööma. Banaanisplit jääb siis järgmiseks korraks varuks. Või vastupidi.