Armeenlane Abovjan ja kaks Parrotit

Foto: TPM

Oktoobri keskel oli ülikooli aulas esinduslik ning meeleolukas konverents-aktus TÜ kasvandiku, Armeenia rahvavalgustaja ja kirjakeele looja Hatšatur Abovjani 200. sünniaastapäeva puhul.

Eesti- ja venekeelsetes ettekannetes ning sõnavõttudes räägiti palju ka mehest, kes Abovjani Tartusse tõi, talle keiserliku stipendiumi välja võitles ja tulevasele rahvavalgustajale individuaalse õppeplaani koostas.

See nimi, Johann Jacob Friedrich Wilhelm Parrot (sündinud Karlsruhes 1791, surnud Tartus 1841), on Armeenias tuttav igale koolilapsele. Vaatamata sellele, et vastilmunud Tartus jalutaja teejuhis nimetatakse teda koguni kahes kohas vaid ülikooli esimese rektori Georg Friedrich Parroti pojaks, on Parrot-noorem Tartu ülikooli ajaloos pea sama värvikas kuju nagu tema keisri sõbrast isa, keda mälestab Inglisild.

Ta on olnud nii meditsiini- kui füüsikaprofessor, prorektor ja rektor (1831–33), osalenud uurimisreisidel Krimmi, Alpidesse ja Püreneedesse ning jäädvustanud end Vene alpinismi rajajaks enam kui 5 km kõrgusele Araratile tõusmisega 9. oktoobril 1829.

Keemiaprofessor Göbeli kirjavahetusest selgub, et 1834. aasta kevadel demonstreeris Parrot tartlastele ülikooli suveaias (see asus Toome nõlval Morgensterni krundil, mida praegu tähistab Morgensterni obelisk) mehitatud õhupallilendu. Ilmselt oli see esimene Baltimail ja on seni ajaloolastel kahe silma vahele jäänud.

Georg von Schultz-Bertrami mälestustes Tartu suurkujudest aga kirjeldatakse humoorikalt Parroti aktiivset tegutsemist üliõpilaste tuletõrje lendsalga eesotsas ja temanimelisi kustutusvahendeid.

Araratile tõusmiseks polnud lihtne kohalikke teejuhte leida, sest mäge, millel pidid asuma Noa laeva jäänused, peeti pühaks ja ligipääsmatuks. Parroti abiliseks ja tõlgiks julges tulla Etšmiadzini kloostri terane noor diakon Abovjan, kelle suur unistus oli saada euroopalik haridus.

Mäele jõuti, Noa laeva ei leitud ja Parrot ning abilised pidid end kaitsma kohalike vaimulike valetamissüüdistuste eest, kuna pühale mäele olevat võimatu tõusta. Seda kõike on Parrot kirjeldanud oma raamatutes.

Abovjanist sai Tartu ülikooli ning teatud mõttes ka Parroti kasvandik, igale armeenlasele on need kolm nime seotud. Armeenia suursaadik Eestis ja teised kohalviibinud armeenlased ei varjanud kahetsust, et Tartust kaotati Hatšatur Abovjani tänav ning taastati Munga tänava nimetus.

Ajalooliste nimede taastamine pole meil ju päris järjekindel – kesklinnas on uued nii Ülikooli, Baeri, Kuperjanovi kui ka Struve tänav; Raatuse tänav on aga venekeelne variant Raekoja tänavast. Eriti ilmekad ongi vanad linnajuhid ja aadressraamatud, kus kõik tänavad ja platsid on nimetatud kolmes kohalikus keeles: Gartenstrasse, Aia uulits, Sadovaja…

Jaani kiriku kõrvale lisati Lüübeki tänav, aga mis sundis Barclay maja ning pangahoone vahelist asfaldijuppi nimetama Magistri, mitte aga Abovjani tänavaks? Vahest võiks seda kaaluda nüüdse suurjuubeli tähistamiseks?

Nimetatud konverentsil lõikas kõrva, et eestlased püüdsid täissaksastunud Johann Par­­rotist aina teha prantslast, hääldades tema nime parroo.

Eelmistel sajanditel oli tavaks tõlkida nimesid või mugandada neid vastavalt parajasti kasutatava keele reeglitele. Des/cartes oli ladina keeles Cartesius ja Riia gümnaasiumi ladinakeelsel tunnistusel, millega K. J. Peterson tuli ülikooli, nimetati teda Christianus Jacobus Petri filius (Peetri poeg, saksa keeles sai sellest Peter­­sohn).

Georg Friedrich Parrotil oli Tartus, nagu ta isegi ütles, võimalik suhelda prantsuse keeles ja lasta end musjöö Parrot’ks nimetada vaid kohalikus vene kultuurisalongis ja hiljem vahest ka Peterburis. Tavalisel saksa- või ka venekeelsel suhtlemisel ei tulnud see kellelegi pähe.

Tema ja sakslannast ema Karlsruhes sündinud ning sakslannaga abielus olev poeg aga vaevalt end isegi prantslaseks pidas. On aeg meilgi parrootamine lõpetada.