Pime Aleksei vaatab maailma tunnete ja helide abil

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

«Mis on värvid?» küsib pimedana sündinud 14-aastane Aleksei Brjantsev mõnikord iseendalt. «Seostan eri toone helidega - mõni on külm nagu kirikukella kõlin, mõni kuum ja agressiivne nagu raskeroki kitarripartii.»

Noormehe ema Sveta tunnistab, et on kogu elu peljanud pimedust. «Kas sina ei karda?» pärib ta pojalt. «Ei, ma ei näe seda,» ütleb Aleksei. «Ei ole kunagi näinud.»

Pime noormees usub, et tema elu on vähem kurb kui nägemise kaotanuil.

Prillide varjus

Tumedapäine ja tumedate prillidega noormees teeb külalise suunas paar kobavat sammu. Teretamiseks tuleb tema käsi pihku haarata, sest pime ei märka külalise ettesirutatud kätt.

Korraks vajuvad mustad prillid ninale - poiss lükkab need tõtakalt silmade ette tagasi. «Kunagi ma vihkasin neid prille, nüüd olen harjunud,» tunnistab ta.

«Mis värvi su silmad on?»

«Kes seda teab,» heidab poiss käega.

«Ikka teame - ilusad pruunid nagu emalgi,» vastab isa Mihhail.

Aleksei istub diivanile, ristab käed ja kõigutab ennast vaevumärgatavalt üles-alla. Ema istub poja kõrvale ja muudkui kaisutab teda. Poiss puudutab ema nägu. «Ma vaatan, milline sa välja näed,» ütleb Aleksei. Nad on justkui ainult kahekesi. Hetkeks.

«Ma panen Aleksei tehtud muusika mängima,» ütleb isa ja tõttab poja lindistatud CD järele. Kõlab kodusüntesaatoril loodud elektrooniline muusika.

«Ah, see pole midagi, need on minu esimesed lood,» tõrjub poiss kiitust. Aleksei õpib muusikakoolis hoopis löökpille. «Õnneks pole kodus trumme,» muhelevad vanemad.

Muusika lummuses

Praegu meeldib Alekseile kõige rohkem räpp, Emajõe kooli jõulupeoks kavatseb ta koos sõbraga komponeerida uue räpipala. «Olen koolis tegija, muusikaõpetaja paneb mind alati pidudele esinema,» kinnitab Aleksei.

Tunnistusel olid poisil ainult viied, poetab ema uhkelt. Et elus midagi saavutada, peab pime laps olema topelttubli, lisab ta.

Kui poeg oli päris pisike, kinnitasid arstid, et ega temast normaalset last tule. Ema häälde sugeneb aimatav kibedusenoot.

Tal soovitati poiss lastekodusse anda: «Olete nii noor, küllap sünnitate veel terveid lapsi...»

Aleksei mudib ema juttu kuulates närviliselt sõrmi ja ühmab häiritult: «Hea, et te mind ära ei andnud.»

Teadsime kohe, et oma lapsest me ei loobu, ütleb isa rahustavalt vahele.

Aleksei tuli ilmale enne, kui ema jõudis dekreeti minna - kuuendal elukuul. Ta oli nii pisike: 37 cm pikk ja kilo 200 grammi raske.

Lastehaiglas seiskus lapse süda kahel korral, arstid diagnoosisid kliinilise surma.

Vanemate hoolitsus kandis vilja, poiss kosus aegamisi, kahekuuselt kaalus ta 2 kilo.

Värav pimedusse

Kui Aleksei sai pooleaastaseks, ütles professor Schotter saatusliku lause: «Teie laps on pime.» Pere sõitis Moskvasse, arstid tegid poisile silmaoperatsiooni - ei aidanud miski. «Mis siis ikka!» leppisid vanemad.

Algus oli raske. «Ema, kus see asub, ema, kus too on,» küsis poiss kogu aeg. Laps oli tundlik ja puhkes kergesti nutma.

Aleksei läks mõnikord rõdule ja kuulas, kuidas lapsed õues mängivad ja jooksevad. «Tahtsin nende hulka, tund-sin ennast siis üksi,» meenutab ta.

Ema puistab vaibale kotitäie Aleksei lemmiklelusid: kummist sisalikke, putukaid ja roomajaid. Poiss libistab pikkade tundlike sõrmedega üle pinnaga esemete. «See on meritäht, see on tigu,» eristab ta vaevata krobelisi loomakesi.

Kuueaastane Aleksei hakkas käima Tallinnas erilasteaias. «Esmaspäeval viisime, reedel tõime - kui palju raha kulus bussipiletitele,» ohkab ema.

Lasteaias õppis Aleksei eesti keele ja punktkirja nii selgeks, et Emajõe kooli esimeses klassis polnud tal midagi peale hakata - temast sai kohe 2. klassi õpilane.

«Nüüd olen kimpus hoopis vene keele kirjareeglitega,» ütleb noormees. Ka inglise ja saksa keelega saab poiss vaevata hakkama. Klassijuhataja Heivi Soosaar ja koolidirektor Silja-Anu Taro pole kiidusõnadega kitsid: «Nii andekas poiss!»

Seitsme õpilasega klassis on Alekseil ainsana punktkirjamasin laual, teised on vaegnägijad.

Vanemate sõnul on poiss kohusetundlikkus ise, ta ei heida magama enne, kui koolitükid tehtud. Aga võibolla on see hoopis auahnus?

Hommikuti aitab Aleksei hooldajaks vormistatud isa tassida poja ligi kümnekilost koolikotti.«Vaadake, see on üks bioloogiaõpiku neljast osast,» näitab Aleksei pirakat punktkirjas köidet.

Isa viib ja toob poega oma autoga, sest Aleksei keeldub invataksost. «Ma ei saa sõita kooli vaikides - pean saama suhelda,» põhjendab poiss.

Üksi ei taha Aleksei välja minna pärast seda, kui õpetaja ta kord tänavale unustas. Aga poisile meeldib loodus: värske lõhn, järvevesi. Aleksei on siiani vaimustuses Saksamaa-reisist. «Enamikul näitustel võis eksponaate kätega kombata,» on ta rahul.

Pime kunstnik

Aleksei toa sein kirendab kaunitest kaartidest ja piltidest. «Ma ise ei näe, mida teen, aga õpetaja ütleb, et tööd on ilusad,» lausub noormees.

Kuidas see kaart on tehtud? Aleksei libistab sõrmedega üle pildi: «Joonistasin rasvakriitidega paberile, ajasin värvi triikrauaga kuumaks, nii et see voolas laiali.» Tulemus on imeilus.

Muusika meeldib Alekseile kunstist enam, helimaailma pääseb ta täielikult sisse. Poiss unistab paremast süntesaatorist rohkemgi kui arvutist, sest rääkiv arvutiprogramm ei oska eesti keelt.

«Küllap ma saan kunagi hea süntesaatori,» ütleb poiss kindlalt. Ta ei näe, kuidas ema ja isa seepeale käsi laiutavad.

Muusikast rääkides läheb poiss põlema. «Kas usute, et kunagi ei meeldinud mulle räpp?» Aleksei arvates on põnev kuulata, millist heli võib teha inimhäält moonutades. Ema naerab tasakesi, poiss saab tema peale hetkeks pahaseks.

Kui Aleksei vahel vanemate peale vihastab, läheb ta oma tuppa ning paneb räige loo valjusti mängima. «Oleks silmad peas, läheks sõprade poole!» mõtleb ta siis hingetäiega.

Võõraste imestuseks ei pelga Aleksei sõna «vaatama» - temagi vaatab, kõrvade ja käte abil. Näiteks meeldivad talle ulme- ja õudusfilmid, kus on rohkesti heliefekte. Kui teleriekraanil on mingi koletis, palub poiss vanematel teda kirjeldada.

«Ka unes näen ma erinevaid olukordi ja tegevust,» väidab poiss.

«Kas ma olen pimedana paljust ilma jäänud?» mõtiskleb Aleksei. «Ainult autojuhtimisest, peale värvide muidugi,» vastab ta iseendale. Et saada kellegi välimusest ettekujutust, peab ta teda kätega kompama.

Pimeda valget keppi kasutab Aleksei harva. «Minu kõrval on ema ja isa, tulevikus naine,» ütleb ta.

Kas sa kavatsed pere luua? «Aga kuidas teisiti, lastesse jääb osa minust,» ütleb Aleksei ja lisab hetke pärast enesekindlal toonil: «Aga muusikat ei jäta ma kunagi.»

Selle lause heidab ta justkui väljakutse nägijate maailmale.

    Tagasi üles