Tartumaa vaegnägijad ja pimedad vajavad rohkem abi kodust välja pääsemiseks ja enam töövõimalusi.
Nägemispuudega inimesed leiavad tööd haruharva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vaegnägijast maainimesel ei ole lihtne linna tulla - tuleb leida saatja, osta talle bussipilet ning tasuda päevakulude eest,» selgitas Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu Tartu maakonna osakonna esimees Toivo Reidla.
Linlastel on tema hinnangul mõneti lihtsam - nemad võivad kasutada invataksot, oktoobrist saab Tartu linnaliinidel tasuta sõita ka pimeda saatja.
«Maakohas võib läbida kindlaid marsruute ka saatjata, aga linnas jääme abistajata hätta,» tõdes Reidla.
Õnneks on Tartus mitmes kohas, näiteks kaarsilla, kaubamaja ja leivakombinaadi juures helivalgusfoorid, nendest on vaegnägijatel palju abi, kiitis maakonna ühingu esimees.
Saatja abiga
Eestis on välja õpetatud ka paarkümmend juhtkoera, kes aitavad nägemispuudega inimestel linnas liikuda. Reidla hinnangul on juhtkoera õpetamine omavalitsusele kallis: väljaõppinud koer maksab umbes 60 000 krooni. Maainimesel aga pole juhtkoerast kasu.
Sügava nägemispuudega inimest ei aita suurt ka õigus kasutada hooldaja abi, nentis Reidla: «On väga keeruline leida mittetöötavat inimest, kes saaks hakkama 400 krooni suuruse töötasuga kuus.»
Suurem osa Tartu maakonna pimedate ühingu 33 liikmest on raske nägemispuudega inimesed, kes ei saa liikuda saatjata. Samas on pimedate ühingu pakutav seltsielu ja teave pimedatele oluline, ka maainimestest liikmed tahavad kaasa lüüa äsja poolesajandat sünnipäeva tähistanud ühingu eakate klubis, noorte- ja naisteühenduses ja spordiringides, rääkis Reidla.
Töö Epitaris
Nägemispuudega inimeste töövõimalused on ahtad, maakonna ühingu liikmetest on vaid üks leidnud tööd osaühingus Epitar, rääkis Reidla.
Vene ajal töötas Epitaris üle 400 pimeda, nüüd leiab ettevõttes rakendust 80 nägemispuudega inimest Tartust, Võrust ja Viljandist, tõdes Epitari juhataja Tõnu Kase.
«Näiteks käsitsi tehtavate harjade hind on masinaga tehtute kõrval kallis; nägemispuudega töötaja kulutab põrandaharja valmistamiseks 20 minutit, masin teeb 10 sekundiga neli harja,» põhjendas ta.
Kase selgitas, et pimedad teevad sellist käsitsitööd, mida ei saa või ei tasu masinaga teha, tellimusi saab Epitar Soomest, Rootsist ja Norrast. «Pal-judele nägemisinvaliididele on suhtlemine teenistusest tähtsamgi,» nentis Kase.
Ettevõte valmistab ka mööblit, puidu-, metalli- ja plastmasstooteid, sest ainult pimedate tööga ei suudaks Epitar ennast Kase kinnitusel ära majandada.
Toivo Reidla rääkis, et nooremad vaegnägijad on saanud koolitust Euroopa programmide raha eest: osalenud arvuti-, pimemassööride jms kursustel. «Kursuste lõpetamine aga ei taga töökohta, pimedaid ei peeta tööturul konkurentsivõimelisteks,» nentis Reidla.
Samas teeb nägemispuudega inimesi murelikuks elu kallinemine, näiteks elektri ja telefoniteenuse hindade kasv. Pimedate ühingud loodavad oma liikmetele välja võidelda mõnegi soodustuse, tõdes Reidla.