Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu 125-aastane vaksal näeb täna välja nagu vaene ja hüljatud vanainimene. Ei ela ega sure. Oma kulunud, kuid aimatavas endises uhkuses jaksab ta siiski veel edasi kesta.
Ootesaali laes põlevad lühtrid. Ruum on soe. Kuid maja on vaikne ja tühi. Nagu oleks pererahvas korraks kuskile ära läinud. Ei ühtki (raudteeametniku)hinge. Ometi tahaks suhelda, midagi küsida.
Suhelda saab teadetetahvliga väljas trepiplatvormil. Asi seegi, saab targemaks.
Tartu jaamahoone on lahti jupiti: kl 6.45 - 7.45 ja 9.30 - 10.30 ning 16.00 - 19.00. Siit on võimalik pääseda seitsmele rongile, mille lõpp-peatus on Elva või Tallinn, kord ka Valga ja Orava.
Tundub, et kunagine masside rutt ja tõtt varahommikust hilisööni on Tartu vaksalis tõepoolest igaveseks vaibunud.
Tähtis jõululaupäev
1864. aastal tutvustas eesti esimene kutseline ajakirjanik Johann Voldemar Jannsen eesti talurahvale raudtee mõnusid ja soovis kõigest hingest, et rööbastee ka Tartusse jõuaks.
Kuid Liivimaal unistati veel kümme aastat imemasinast, mis suudab inimesi ja nende kraami kiiresti ühest kohast teise, kauge maa taha toimetada.
1874. aasta jõululaupäev on tartlastele topelt tähtis. Sel päeval kirjutas Aleksander II alla Tapa - Tartu raudtee ehitamise otsusele. Selle raudteelõigu projekteeris Tartu ülikooli kasvandik, end Berliinis, Leipzigis ja Pariisis täiendanud insener Hermann Claudius von Samson-Himmelstjerna.
Tema valis ka Tartu raudteejaama asukoha ja korraldas selle ehitamist.
Esialgsete plaanide järgi pidi Tapa - Tartu raudtee mööduma Raadi mõisast ja pöörduma sealt alla lõunasse. Selle variandi puhul oleks ilmselt edasine linnaehitus viskunud üle Emajõe tähtsa kunsttee külje alla.
Raudtee siirati aga siiski sildapidi üle Emajõe ürgoru linna edelakülje alt mööda. Tartu raudteejaam ehitati väljapoole linna piire, Tähtvere mõisa põldudele. Valitud asukohast oli tollal linna tükk maad. Toomemäe-tagused majad olid jõudnud alles Veski tänavani.
Jannsen hõiskas oma Eesti Postimehes: raudtee päralejõudmine teeb Tartugi euroopalikuks linnaks!
Moodsa kunsttee tarvitusele võtmine erutas kogu Liivimaad. Tartusse hakati võtma uusi ehituskrunte, siia sooviti ehitada elamuid. Raudtee koondas ja organiseeris oma ümbruskonda, elustas linna ja selle lähialasid, elavnes kohalik kaubandus ja tööstus.
Muutuda tõotav linnaelu meelitas maainimesi. Põllutöölised ja suurte perede liikmed lootsid raudtee lähedalt uusi töövõimalusi ja uut teenistust.
Ajast aega on iga suurettevõtmine tahtnud muljet avaldada, olla meeldejääv.
1876. aasta augusti lõpul pidi rahvas kogunema Tartu põllumajandusnäitusele. Selleks ajaks lubasid ehitajad ka rööbastee Tartusse tuua. Nagu lubati, nii ka tehti.
125 aastat tagasi 21. augustil kell seitse õhtul pahvis valmis saanud jaamahoone juures suitsu ja auru välja raudne lokomotiiv.
Kogu vaksal ja selle ümbrus oli kaunistatud lippude ja pärgadega. Rahvahulk rõõmustas ja juubeldas: raudtee on jõudnud Tartusse! Insener Hermann von Samson-Himmelstjerna pidas kõne.
Vaksali ja selle juurde viiva tee väljaehitamine siiski veel jätkus. Korrapärane raudteeliiklus avati 19. detsembril.
Teedeministeeriumi komisjon saabus uhketes salongvagunites Peterburist Tartusse alles 1877. aasta 25. juulil, et Liivimaa uus raudtee vastu võtta. Selleks ajaks olid raudtee ja Tartu vaksal oma töökindlust tõestanud.
Tallinna jõudis esimene reisirong mõni aasta varem, 8. oktoobril 1870.
Linna areng kiirenes
Tapa - Tartu raudtee ehitamise käigus kavandati Tartu ühendada ka kubermangulinna Riiaga. Selle liini ehitamist alustati 1886. aasta kevadel. Valka jõuti rööpapaariga 1887. aasta novembris.
Uno Hermann, põhjatute kodulooteadmistega mees, on kursis insener Himmelstjerna käekäiguga.
Tapa -Tartu raudtee ehitaja ning paljudes Liivimaa organisatsioonides juhtivatel kohtadel olnud mees suri 1908. aastal Tartus ja on maetud oma suguvõsa kalmistule Urvastes. Inseneril on palju järeltulijaid, kes külastavad meelsasti ka Eestit.
Hermann teab rääkida ka 1896. aasta mais Tartu - Valga raudteel Puka jaama lähedal juhtunud rongiõnnetusest: suur paduvihm oli raudteetammi ära uhtunud ja rong jooksis rööbastelt välja.
Enamik Krasnojarskist Peterburi suunatud sõdureid hukkus, ohvrid on maetud Raadi surnuaiale, täpsemini selle Maarja kalmistu osale ühishauda.
Noorematel tartlastel soovitab Uno Hermann pöörata tähelepanu ühele väikesele stiilsele majakesele Kaarsilla juures Vabaduse pst 3, kus praegu asub kinnisvarabüroo Arco Vara.
Tartu jaamahoonega peaaegu ühevanune ehitis oli algselt Tartu vaksali pumbamaja. Katlakiviohtu pelgavad auruvedurid vajasid pehmet jõevett, mis Emajõest läbi küngaste ja orgude kaugele Toomemäe taha juhiti.
Huvitav on mõelda, et kui Tartusse ehitati raudteejaam, polnud tollases 25 000 elanikuga linnas veel paljusid praegu nii omaste ja enesestmõistetavatena tunduvaid rajatisi: teatrihooneid, Peetri kirikut Narva mäel, roomakatoliku kirikut Tähtveres, Pauluse kirikut Riia maantee ääres.
Linna alla ei kuulunud siis Kastani tänava ümbrus, Tammemõisa ja Veeriku kant, Karlova ja Tähtvere alad. Taasavatud ülikool ja Liivimaa raudtee kiirendasid nende piirkondade arengut.
Jaamahoone arhitektuurist
Arhitektuuriajaloolased teavad kinnitada, et Tartu vaksalihoone on ehitatud Peterburi tüüpprojektide põhjal.
Silmatorkavalt ilmestasid jaamahoone fassaadi venepärane saelõikeornament, omapärased karniisid ja akende raamistus.
Arhitektuuriajaloolaste väitel mõjutasid tollased raudtee-ehitised oma kujunduse ja detailikasutusega ka lähedusse rajatud Kastani tänava majade välisilmet.
Jaamahoone ette rajati väike ringikujuline skväär, mille juures peatusid voorimehed ja ka linna esimene autobuss.