Inger Kraav loob turvalist perekeskset ühiskonda

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti perede ja laste turvalisust uurinud pedagoogikateadlasele Inger Kraavile heitis Soome kolleeg naljatamisi ette: «Mida tead sina ebaturvalisusest - sul on olnud kogu elu vaid üks töökoht, elupaik ja mees.»

Kas teie elu on tõepoolest olnud nii turvaline?

Jah. Öeldakse ju, et õnn on see, kui lähed hommikul hea tujuga tööle ja õhtul rõõmuga koju. Mina olen saanud seda teha aastakümneid. Olen juhtunud nii kodus kui tööl kenade inimeste hulka, kelle juurest pole tahtnud ära minna.

Kuidas sai teist kasvatusteadlane?

Vanemad ei ole kunagi üritanud mind suunata kindlale erialale. Isa Enn Koemets oli samuti kasvatusteadlane, praegu õpib kasvatusteadusi minu noorim laps. Ema tegeles rahvaluulega ja töötas kirjandusmuuseumis.

Enne ülikooli tulekut olite paar aastat õpetaja.

Õpetajatöö oli mulle täiesti vastuvõetav. Nõkku läksime tööle koos sõbrannaga. Mina abiellusin Nõo kooli vene keele õpetajaga - ilmselt selleks elu mind sinna viiski. Paari aasta pärast kutsuti mind ülikooli õpinguid jätkama.

Teil on kolm last - seda on eestlase kohta palju.

Küllap on. Teaksin pedagoogikast palju vähem, kui mul poleks lapsi. Kui toon tudengitele elust näiteid, ei söanda ma alati öeldagi, et see kõik on juhtunud minu lastega.

Kui pedagoogika tõi midagi uut, näiteks imiku lugemaõpetamise, proovisin selle oma kümnekuuse poja peal kohe järele. Aspirantuuri ajal sain töötada kodus, nii olin lastega palju koos.

Kui oluline on olla väikeste lastega kodus?

Oleks hea, kui ema saaks olla kodus vähemalt lapse paariaastaseks saamiseni. Lapse areng on ju nii huvitav. Aga kui ema on kodusistumisest närviline, tülpinud ja pahandav, on parem, kui ta leiaks võimaluse olla natuke aega tööl - siis suudaks ta lapsega tegelda heatujulisena.

Kuidas on teil õnnestunud nii kaua hoida oma abielu?

Ühegi tüli ja arusaamatuseta kulgevat abielu pole olemas. Oluline on põhihoiak - tahe abielluda kogu eluks. Kui esimene suur armastus möödub, seisab veel ilus elu ees, sest armastusel on palju liike. Kui lapsed lahkuvad kodust, muutuvad abikaasad teineteisele eriti tähtsaks.

Mul on kahju inimestest, kes on lõpetanud abielu enne, kui on saabunud ilusaimad aastad. Ma ei tea siiski, kas oleksime mehega nii kaua koos olnud, kui poleks saanud abielukoolitust.

Mis on abielukoolitus?

Meie saime sellest esmakordselt aimu soomlaste abielulaagris. Kartsin, et seal hakatakse sorima eraelus. Vastupidi - lisaks põnevatele loengutele rääkisid rühmajuhid-abielupaarid isiklikest kogemustest.

Kui olime kolm päeva laagris olnud, märkasime, kuidas staaþikad paarid jalutasid käsikäes nagu mesinädalatel.

Perelaager lisab abielule värvi ja rahulolu. Oleme ka Eestis kümme aastat kristlikke perelaagreid teinud. Toetume kristliku õpetuse eetilistele põhitõdedele, püüame rõhuda kaasade tahtele olla koos. Osavõtjad ei pea olema kristlased.

Miks on Eestis nii palju lahutusi?

Kõnekam on abiellujate ja lahutajate suhe. Abiellujate hulk on viimasel ajal vähenenud, sest inimesed abielluvad hiljem. Näiteks Soomes on praegu keskmine abiellujate vanus 30. Uue nähtusena on tekkinud vabaabielu, millesse ühiskond ei suhtu enam halvustavalt. Mõistagi ei aita paber kooselu hoida, aga otsus abielluda näitab tahet. Noored ütlevad, et pärast abiellumist on hoopis teine tunne.

Mida õpetate tudengitele?

Põhiainena õpetan kasvatuspsühholoogiat, aga ka kodukasvatust ja perekonnaõpetust. Teeme pedagoogilise suhtlemise harjutusi, viimasel ajal tegelen sotsiaalpedagoogikaga.

Kuidas sündis perekasvatuse instituut?

See on dotsent Elango 1936. aastal asutatud kodukasvatuse instituudi järglane. Tollal sai iga sünnitaja kingiks raamatu lapse kasvatamise kohta. Oleks kummaline, kui ühiskond jätaks tegemata midagi nii olulist kui tulevaste lastevanemate koolitamine.

Mida kiiremini muutub ühiskond, seda abitumaks muutub lapsevanem. Vaidlen vastu tavaütlemisele, et vanasti ei koolitatud kedagi ja saadi hakkama. Suurtes peredes käis koolitus argielu käigus.

Esimese lapse kasvatamine on kõige raskem. Mõni vanem on öelnud: kui saaks kohe kolmandast lapsest pihta hakata, siis oleks kerge. Kes piirdub ühe järeltulijaga, ei saagi tunda tõelist naudingut lapse kasvatamisest. Naisele peaks jätma õiguse sünnitada nii noorelt kui küpses eas - on nii suurepäraseid 18-aastasi kui 38-aastasi emasid.

Kas Eesti kodud on turvalised?

Kui hakkasin uuringuid tegema, arvasin, et lastes tekitab kaitsetust eelkõige kool. Uurimused näitasid, et peamine kaitsetuse allikas on ikkagi kodu. Laste põhilised hirmud on seotud lähedastega, isegi väikelapsed oskavad karta vanemate surma.

Peredes kajastub ühiskonna ebastabiilsus.

Eesti vanem on suurel määral perfektsionist, kes igal võimalusel last kritiseerib ja tema puudusi esile toob: «Miks sa siit üle ääre joonistasid, miks sa hindeks viit ei saanud?» Oleme kitsid toetuse, lohutamise ning hellitamisega. Nii kannatab lapse eneseusaldus. Ka ei ole õige jätta algklassilast või koolieelikut üksi koju, see süvendab lapses hirme.

Kui palju kasutavad Eesti vanemad kehalist karistust?

Ei saa öelda, et seda on palju. Hiljuti küsitlesime Eesti, Soome ja Venemaa õpilasi. Selgus, et kehalist karistust rakendavad kõige rohkem vene isad, soomlased kõige vähem. Negatiivsed kasvatusmeetodid - kehaline karistus, karjumine, ähvardamine, pikaajaline vaikimine jms - on mõttetud. Laps kannatab need ära, aga ta ei taju, et vanem tahab teda seeläbi paremaks muuta. Lapsele mõjub see, kui vanem teda tunnustab.

Kuidas olete oma lapsi karistanud?

Hea karistus on saata laps natukeseks omaette, näiteks teise tuppa. Pahandanud olen ikka ka.

Kuidas teile sobib vanaema roll?

Pean ütlema, et saan lastelastega harva kokku. Nad elavad koos teise vanaema-vanaisaga. Tore on vahel kohtuda, aga mul ei ole igapäevast rõõmu nende saatusele kaasa elada.

Kas panete tihti tähele, kui mõni ema lapsega riidleb?

Vägagi. Ma ei sega kunagi vahele, aga mõttes teen selgitustööd. Näiteks panin tähele, kuidas ema istus bussisõidu ajal mitu tundi vaikides lapse kõrval. Kui laps hakkas nihelema, sai ta pahandada. Ise kurdame, et igapäevaaskelduste kõrval ei jää lastele aega - kui paljust oleks jõudnud selle bussisõidu ajal lapsega rääkida!

Mida peaks andma lapsele inimeseõpetus?

Kool peaks aitama lapsel inimeseks kasvada - inimeseõpetus võiks hõlmata inimsuhteid, tervist ja perekonnaõpetust. Parim inimeseõpetuse pedagoog on kasvatusteadusliku haridusega. Meie õnnetuseks mujal maailmas sellist ainet pole, eestlane aga on harjunud otsima eeskujusid välismaalt.

Kui koolielus või noorsootöös asjad ei laabu, on põhjuseks see, et puudub pedagoogiline mõtlemine. Asi paraneks, kui oleks rohkem inimesi, kes on õppinud kasvatusteadusi ja -psühholoogiat, õpetajakoolituse võimalused selles vallas on piiratud.

Mis on seikluspedagoogika?

Rühm lapsi viiakse tõelisse seiklusse, näiteks mägimatkale või purjeretkele, kus nad panevad ennast proovile, peavad arvestama teisi ning laskma ennast aidata.

Paljudel probleemsetel lastel on suur riskivalmidus ja suur seiklustahe. Kui tavaelu seda ei paku, võivad nad rikkuda seadust, näiteks kusagile sisse murda, vargile minna - puhtalt põnevuse pärast.

Kas Eesti on lastevaenulik riik?

Ma ei ütleks nii, sest igal tasandil kohtab laste heaolust huvitatud inimesi. Vaatan rõõmuga, kui sündimus veidigi kasvab. Enne kaheksakümnendaid aastaid kuulus Eesti lühikest aega Euroopa kolme suurima sündimusega riigi hulka. Elu oli tollal stabiilne, abielluti vara ja saadi lapsi.

Mõistagi on meil sotsiaalseid toetusi vähem kui heaoluriikides, aga neil on olnud perepoliitika kujundamiseks ka rohkem aega. Ma ei arva, et meie vanemad on hoolimatud. Emad-isad tahavad oma lastega tegelda, aga neil napib oskusi. On vaja koolitada tulevasi lastevanemaid.

Kas töö tudengitega viib teid mõnikord endast välja?

Näiliselt olen rahulik. Esimestel praktikatundidel koolis ütles aga parim sõbranna: küll sa alles närveerisid, kogu aeg naeratasid - tema oskas selle läbi näha.

Olen melanhooliku tüüpi: jätan paljugi eluks ajaks meelde ning pean tihti sisemonoloogi. Kui järjest halbu asju juhtub, tuleb nutt peale. Siis on pärast hirmus piinlik.

Minu töö on sundinud suu lahti tegema ka siis, kui oleksin parema meelega vait. Vahel olen mõelnud, et mulle oleks paremini sobinud istuda raamatute juures, neid lugeda ja liigitada.

Mulle meeldib teha teaduslikku uurimistööd väikeses uurimisrühmas. Samas tekitab töö tudengitega mõnusa järjepidevuse ja koostegemise tunde. On imetore, kui noored teevad rohkem, kui ise olen suutnud.

Te elate Nõos ja töötate Tartus. Kumb on teie kodupaik?

Tartu on minu linn. Pean ennast tartlaseks - Nõos käin ma ööbimas. Kui Tartusse ehitatakse midagi uut, tajun, et seda tehakse mulle.

Ma ei ole siit kunagi mujale tahtnud.

Isa jälgedes

Kasvatusteadlane Enn Koemets ei üritanud kunagi oma lapsi samale erialale suunata. Ometi käib tema jälgedes nii noorem tütar Inger kui ka tütretütar Siiri-Liisi.

Inger Kraav peab sageli loenguid auditooriumis, mille seinal on tema isa mälestusplaat.

Tütardel on isast head mälestused. Ta ei kurjustanud ega pahandanud, vaid oskas lapsi arukalt kasvatada.

Näiteks jutustas ta õhtuti tütardele põnevaid lugusid, mille peategelased olid nendega ühevanused. Jutustuste tegelastega juhtus samalaadseid asju kui õdedega, isa lood aitasid lastel oma käitumist analüüsida.

Ingeri mäletamist mööda jutustas isa isegi raamatuid ümber, näiteks «Seitset venda».

Igapäevase kasvatusega tegeles ikkagi ema, märgib tütar Inger. «Isa tuli, rääkis toredaid asju ja läks jälle.»

Suvel sättis isa ennast suure raamatuvirna taha istuma, mäletab tütar. Kui temalt küsiti puhkuse kohta, vastas ta: «Mul ongi puhkus.»

Koemets oli peaaegu alati heas tujus ja naeratav, meenutab Inger. «Noorena häiris mind, kui ülikoolis öeldi - see on Koemetsa tütar.»

Inger Kraavist sai ülikooli õppejõud pärast isa surma. «Temalt oleks olnud veel palju õppida,» märgib tütar.

Isa kavatses kirjutada mitmeid raamatuid, näiteks oli ta alustanud käsikirja «Eesti murdeealine». Selleks saatsid talle lapsed oma päevikuid, meenutab tütar. «Sellest oleks tulnud eriline teos,» kahetseb ta.

Tagasi üles