Ajendatuna Sirje Õimu artiklist 16. novembri Tartu Postimehes puhun mõnele seal nimetatud asjaolule siin ka omalt poolt tuult tiibadesse. Õieti puudutavad need sedavõrd ilmseid tõsiasju, et nad peaksid meid ümbritsevas tegelikkuses iseenesest tõeks osutuma – kui me ikka elame absurdi asemel tegelikku elu.
Esiteks. Kui on raudteejaam, s.o hoone, mis peaks teenindama rongireisijaid, siis olgu ta tõepoolest ka reisijate teenistuses!
Elementaarseim on tuulevarju pakkumine ja korraliku pääsu tagamine perroonile, sellele lisandub vajadusel piletimüük ja muu kaasnev teenindus (kioskid, pangaautomaat, toitlustus, apteek vms), sõltuvalt vajadusest.
On hea meel, et Tartus on lõpuks valdama pääsenud hoiak anda raudteejaamale tagasi tema funktsioon. Seda ei eita enam ei linnavalitsus ega nn kolumnistid, sagedasist rongisõitjaist kõnelemata.
Teiseks. Kui on tänav, siis olgu ta liiklemiseks!
Konkreetselt puudutab see kasina kasutusega Vabadussilla lugu. Silla valmimisest saadik mullu – aga teoreetiliselt kindlasti ka varem – on olnud selge, et Vabadussillal ei hakkagi olema linna liiklusskeemis loogilist paika enne, kui Lai tänav, millele ta suundub, saab kahesuunaliseks. Et oleks võimalik sillalt ka kuhugi sõita.
Praegu on ju sillalt saabujal keelatud iga muu manööver peale vasakpöörde jõeäärsesse puiestikku. Ummikud koormavad hommikuti ja õhtuti endist viisi kitsukest Kroonuaia silda, sest sealt on sõitmiseks lahti kõik sõidusuunad: sõida kas või Rooma!
Kolmandaks. Kui on bussipeatus, siis buss võiks seal ka peatuda!
Riigikogus menetletavasse ühistranspordiseaduse muutmise seadusesse tuleks kirjutada nõue, et liinibuss on sõitja soovil kohustatud peatuma ja sõitjal väljuda laskma igas marsruudile jäävas peatuses.
Siis jääks paljudel inimestel ära bussijuhi lahkuse testi korraldamine. Praegu peavad sõitjad südame rindu võtma ja lunima bussijuhilt abivalmidust, kui soovivad bussist väljuda enne lõpp-peatust.
Ja jutt ei ole üksnes Veeriku Selveri bussipeatusest – veel narrimas olukorras on Ilmatsalu tänava rahvas, rääkimata näiteks Kärevere inimestest, kes peavad Tallinna bussiga Tartusse sõitma ja hiljem ette võtma tohutu teekonna. Selle asemel võiks lihtsalt sätestada: linnadevahelistel liinidel on sõitjal
õigus väljuda igas marsruudile jäävas peatuses, mis eelneb tema piletil märgitud peatusele.
Majanduslikku kahju ei too see kellelegi, peale selle võib olla üsna kindel, et peatumiseks kuluv hetk on köömes selle kasu kõrval, mida saavad inimesed: igaüks jõuab koju, sikud saavad karjakülla, sokud marjakülla. Vähem frustratsiooni ja kogu rahvas on õnnelikum.