Selle suve kultusraamatuks - vähemasti humanitaaride hulgas - kujunes Juri Lotmani «Kultuur ja plahvatus», mida võib praegusel ajataustal lugeda ka kui teost kultuuri saatusest plahvatusohtlikus maailmas.
Juri Lotmani universum
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loov plahvatus
Tõsi küll, võttes oma viimase teose võtmemõisteks plahvatuse kujundi, ei pea Lotman selle metafoori puhul silmas pommiplahvatusi ega destruktiivseid hävitusjõude, vaid «pigem selliseid nähtusi nagu uue elusolendi sünd või mistahes elustruktuuri loov ümberkujundamine» (lk 21).
Nii on raamatu põhisisuks just selliste loominguliste plahvatuste ja nende vastastikuste mõjude jälgimine läbi aja ja kultuuriloo. Ulatuslikud ekskursid eri ajastutesse ja kultuurivaldkondadesse on - nagu Lotmani puhul ikka - ühtaegu nii üldharivad kui ka nauditavalt kaasakiskuvad.
Lotmani vana lemmiku Pushkini sagedase meenutamise kõrval leiame siit Bulgakovi ja Dostojevski, Cervantese ja Shakespearei, aga ka näiteks Charlie Chaplini filmide originaalseid tõlgendusi.
Otsides epiteete professor Lotmani mõttemaailma kirjeldamiseks, jäi minu pilk peatuma lõigule, mis käsitleb Ivan Krõlovi; tundub küll, et läbinägelikust valmimeistrist rääkides iseloomustab Lotman siin osalt ka iseennast: «Ta oli vaba illusioonidest. Skepsis ei olnud ta selgele mõistusele tundmatu, kuid tema peamiseks paatoseks oli kainus. Imedesse, oodatagu neid siis tsaarilt või rahvalt, ta ei uskunud Mõnikord küünib ta peaaegu prohvetluseni.» (Lk 192.)
Äärmisele kainusele ja illusioonide puudumisele vaatamata pole Lotmani sädelevates mõttearendustes vähimalgi määral professorlikku kuivust, akadeemilist kõledust ega pedantsust.
Tema vaimuilm on pidevate «loovate plahvatuste» ahel, omamoodi plahvatav universum, kus ka näiliselt juhuslikud kõrvalepõiked mõjuvad lugejale sageli väga inspireerivalt.
Antiutoopia
Lotman on end ise määratlenud kui kultuuriteoreetikut ja ajaloolast, tunduva osa tema teosest hõlmavad ajaloosündmuste tõlgendused Nerost Napoleoni ja Vene uuema ajalooni välja.
Ühes oma viimases intervjuus, mille Lotman andis oma viimase raamatu kirjutamise aegu, ütles ta: «See ongi meie ainus valik: elada ohtlikus maailmas või elada vanglas. Mina eelistan esimest.»
Samalaadseid mõtteid arendab ka «Kultuur ja plahvatus».
Nii võiks seda teost nimetada omamoodi esseistlikuks antiutoopiaks, mis eitab igasuguse inimkonna (enamasti sundkorras, terrori ja verevalamise abil) õnnelikuks tegemise projekte: «Inimkonna imepärane utoopiline ümberkehastumine algab teoorias alati lunastusohvriga, verevalamisega. Tegelikkuses on see aga määratud verre uppuma.» (Lk 192.)
Immanuel Kanti parafraseerides võiks Lotmani ajalookäsituse pealkirjaks panna «Utoopilise mõistuse kriitika». See on kainestav, ent samas ka tervendav ja julgustav kriitika.
«Peame astuma uude, meile väga raskesse maailma,» ütles Lotman eelmainitud intervjuus. Sellesse maailma sisenemisel teeb «Kultuuri ja plahvatuse» autor panuse inimkonna loovale algele.
Aivar Kull
tartu@postimees.ee