Kui palju inimesi tapsid Tartu koonduslaagri mahalaskjad 1941–1944?

Kujutage ette! See pole üldse võimatu, Saksamaa liidukantsler otsustab külastada Eestit ja ka Tartut.

Pärast ülikooli peahoones peetud loengut Eesti kohast Euroopa Liidus sõidab kantsler Tõraverre, sest näiteks on tal meie täheteadlastele üle anda väike radar meteooride jälgimiseks.

Kui auto Valga maanteed välja sõidab, palub kantsler enne Lemmatsit peatada, sest ta on märganud hiiglasuurt monumenti paremal pool teed.

«Mis mälestusmärk see on?» küsib kantsler. Ühtegi viita ega selgitavat teksti pole näha.

Siis leiab kantslerit saatev eesti keele oskaja sakslane rohu seest ühe suure kivi, kuhu on raiutud tekst «Inimesed, olge valvsad, siin mõrvasid fashistid 12 000 inimest.»

Piinlik vaikus.

«Huvitav, kus siin, kas selles kraavis,» mõtleb tõlk ja astub kraavi äärde. Selles paistavad roostetavad plekkpurgid ja tühjad plastpudelid.

Hiljem selgitab kantsler, lihtsalt endale, et tõesti, selles paigas, kust ta mööda sõitis, käisid Teise maailmasõja ajal massihukkamised.

Ja siis võib kantsler mõelda mida tahes. Eestist ja Euroopa Liidust ning sellest, kui hästi näevad Saksamaal välja endiste koonduslaagrite asupaikadesse rajatud mälestuskohad. Mõelda kultuurist ja kultuuritusest.

Vaatame korraks tagasi ajalukku. Kui palju me teame sellest, mis Räni külas praeguses Ülenurme vallas täpselt 60 aastat tagasi juhtus?

Abiks on ajaloolase ja teleajakirjaniku Riho Västriku eelmisel aastal Tartu Ülikooli lähiajaloo õppetooli juures valminud lõputöö «Tartu koonduslaager 1941-1944».

Juuli alguses 1941, päeval, mil pealetungivad Saksa väed ületasid Eesti piiri, kaevasid6 000 tartlast sundkorras Räni küla lähistele mitme kilomeetri pikkuse tankitõrjekraavi, mis sai tuntuks Jalaka liinina, tolleaegse Tartu linnapea nime järgi.

Saksa tankikiilu ei hakanud see kraav kunagi pidurdama, Punaarmee jättis selle paiga lahinguteta maha. Valmiskaevatud kraavi hakkas juba samal juulikuul hukkamis- ja ohvrite matmispaigana kasutama Tartu koonduslaager.

Rinne jäi nädalateks pidama Emajõe joonele, Tartus lõõmasid suurtükitule tagajärjel tulekahjud. Enne kui esimene Saksa soomusauto 10. juulil Tartusse jõudis, olid südalinna pool jõge oma võimu kehtestanud Eesti partisanid.

Mõned päevad hiljem, 12. juulil läks partisanide staap Riia tänavalt, venelaste suurtükitule alt kaugemale, praeguse Näituse tänava ülesõidukoha lähedusse, väljakule, kus põllumeeste selts korraldas iga-aastasi näitusi.

Näituseväljak saigi kuni augusti lõpuni Tartu koonduslaagri asupaigaks, seejärel kolis laager Kuperjanovi kasarmutesse (Kastani tänava lõpu ja raudtee vahel).

Västrik märgib, et tõenäoliselt andis Eesti partisanide juhile major Friedrich Kurele koonduslaagri loomise juhtnöörid Saksa välikomandantuuri major Scheichenbauer 13. juulil 1941.

Postimees avaldas 17. juulil Eesti vabastatud alade üldjuhi major Kure käskkirja, mis muuhulgas määras kapten Juhan Jüriste 14. juulist (tagasiulatuvalt) koonduslaagri ülemaks.

Näituseväljaku ja tankitõrjekraavi vahel hakkasid liikuma kinnised veoautod, koonduslaagrist lahkusid need koos vangidega, tagasi tulid aga tühjalt.

Kunstnik Juhan Püttsepp käis koonduslaagrisse vennale Eduard Püttsepale 26. augustil 1941 pakki viimas ja nägi, kuidas laagri õuele sõitis hall kinnine Brandtmanni shokolaadiauto.

«Teadjad ütlesid, et sellega viiakse vahialuseid Jalaka liinile,» kirjutab Juhan Püttsepp oma päevikus. «Andsin paki ära, kuid imelikul kombel ei saanud ma vennalt midagi tagasi.» Hiljem selgus, et vend oli samal päeval juba maha lastud.

Eduard Püttsepa vangistasid metsavennad 11. juulil 1941 Ahjal. Eduard Püttsepa tütre Mai Katsuba sõnul oli üheks kinnivõtjaks joodik Täte, kelle Ahja kooli juhataja Püttsepp oli kord koolimajast välja visanud.

Katsuba kinnitusel võis metsavendi üles kihutada see, et Püttsepp enne sõja puhkemist Ahja pargis ühel koosolekul kõnet pidades oli hüüdnud: «Elagu Stalin!»

Katsuba sõnul võis isa nõnda hüüda seepärast, et endise noorkotkaste juhina kartis ta repressioone oma perekonna vastu.

«Oli aus, haritud ja hea inimene, aga langes ülekohtu ohvriks,» ütleb Mai Katsuba.

Västrik viitab Saksamaa julgeolekupolitsei juhi Reinhard Heydrichi 17. juunil 1941 Berliinis esitatud plaanile: «Äsja vallutatud piirkondade antikommunistlike ja juudivastaste ringkondade enesepuhastuslikke soove ei tohi takistada. Pigem tuleb neid, kui on vajadust ja asi kanaliseeritud korralikule alusele, intensiivistada, ilma jälgedeta (tõendeid jätmata), andmata kohalikele omakaitse ringkondadele ühtki võimalust viidata direktiividele või mis tahes poliitilisele kinnitusele.»

Västrik kirjutab oma töö lõppsõnas: «Eestlased asusid innukalt Saksa skeemi järgi tegutsema, kohati ehk liigagi innukalt - pealekaebamised ja isiklik kättemaks paistsid isegi Eesti omavalitsuse juhtkonnale silma. Inimeste interneerimine koonduslaagrisse toimus kergekäeliselt, sama kergekäeliselt langetati ka surmaotsuseid ja viidi neid täide. Tõsi, Eestist välja tõrjutud bolshevikud olid olnud sama halastamatud ja nende löödud haavad värsked.»

Süüdistusteks oli kommunismimeelsus, kommunistidega läbikäimine, mõnel nõukogude ametikohal töötamine, töötamine miilitsas ja kuulumine hävituspataljoni. Süüdistuseks piisas mõne inimese pealekaebamisest.

Tartu koonduslaagri valvurid hukkasid ka lapsi.

Tankitõrjekraavist mõnesaja meetri kaugusel elanud Lilli Lõokese tunnistusest 1962. aasta protsessil, kus koonduslaagri juhid surma mõisteti: «Buss sõitis kraavi ligi. Kes kõndis, viidi kraavi äärele, aga üks väikene imiku taoline - seda hoiti jalgadest kinni, pea oli allpool. Mees lasi revolvrist talle kuuli pähe ja viskas kraavi, nii kui oleks see koerakutsikas olnud.»

Mahalaskmised Jalaka liinil lõppesid 1942. aasta kevadeks.

Novembris 1943, kui rinne Eestile ligines, algas tankitõrjekraavist laipade väljakaevamine ja põletamine.

Västrik kirjutab, et Narva koonduslaagrist toodud 80 Poola ja Tshehhoslovakkia päritolu juuti töötasid aheldatud jalgadega kuus kuud.

Osa nõrkes ja lasti kohapeal maha. Ellu jäänud 22 inimest aeti aga töö lõppedes lähedalasunud Rulli sauna ja põletati seal.

Pärast sakslaste taandumist, novembris 1944 kaevas kompartei maakonna sekretäri Max Laossoni juhitud massikuritegude uurimise komisjon Riia maantee ääres lahti 830 meetrit kraavi ning leidis sealt 168 laipa, mida polnud põletatud.

«Ümbermatmisest kujundati suur poliitiline, läbi linna viiva leinamarsiga sündmus,» meenutab Mai Katsuba.

Leitud inimeste säilmed maeti värvimata laudadest kirstudes ühishauda Raadil.

Riho Västrikku ajendas uurimistööle 1987. aasta 20. aprillil USAst Nõukogude Liitu deporteeritud Tartu koonduslaagri ühe ülema Karl Linnase lugu.

NSV Liit nõudis Linnast välja süüdistades teda kuritegudes inimsuse vastu, tagaselja oli Linnas 1962. aastal Tartu koonduslaagri ülemaks olemise eest surma mõistetud.

«Soovisin oma tööga selgitada, mida ja miks eestlased omavahel Tartu koonduslaagris tegid,» ütleb Västrik.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumine tõi Västriku sõnul kaasa selle, et 2000-4000 inimese hukkamisi Tartus on eitatud ja eestlaste osa massitapmistes maha vaikitud.

Näide sellest trendist on Västriku sõnul okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimehe Peep Varju ülevaade Eesti rahva inimohvritest nõukogudeja saksa okupatsiooni ajal (1940-1953).

«Varju kirjutab, et arhiiviandmed võimaldavad seni nimeliselt fikseerida 230 ohvrit Tartu linnast, aga ei mainigi, et tapetute seas oli inimesi kaugelt laiemast piirkonnast kui Tartu linn,» ütleb Västrik.

Enn Sarv kirjutab Akadeemias (7, 2001) viitega Varju andmetele: «N. Liidu valitsuse poolt Nürnbergi kohtule teatatud Eesti «fashismiohvrite» arv 125 000 on täielik väljamõeldis, samuti nagu 12 000 maetud ja hiljem ärapõletatud laipa Tartu tankitõrjekraavis. Tegelikult oli seal ainult Tartu ja Tartumaa hukatute matmispaik - ja neid on õnnestunud perekonnaseisukirjade ja muude andmete alusel kindlaks teha vähem kui 300.»

Västrik kinnitab, et pärast sõda vabariikliku uurimiskomisjoni aruandesse ilmunud hukatute number 12 000 on ilmne liialdus.

Riho Västrik selgitas hukatute arvu kasutades Tartu poliitilise politsei toimikutes leiduvaid viited eksekuteeritute kausta lehekülgedele. Näiteks selgub, et eksekuteeritute kaustas oli juuli lõpuks täis 19 lehekülge.

Suurim viidatud leheküljenumber eksekuteeritute kaustas on 136, suurim järjekorranumber leheküljel 26. Korrutades need kaks arvu omavahel, saame 3536.

«Sel ajal olid kasutusel 35-realised või 28-realised kaustikud. Seega võib hukatute arv olla ka mõnevõrra suurem,» märgib Västrik.

Lisaks kinnitab 230st kaugelt suuremat mahalastute arvu Eesti julgeolekupolitsei ja SD komandöri Martin Sandbergeri aruanne (1941/1942), kust selgub, et erimenetlusele ehk hukkamisele on Tartu Peavälisosakonnas kuulunud 1569 kommunismis ja marksismis süüdistatut, üks opositsionäär, 53 juuti ja kuus sõjakurjategijat.

Muinsuskaitse registris tankitõrjekraavi ja monumenti pole, heina on mälestusmärgi ümbert paar korda aastas jõudnud niita Ülenurme vald. Kui vallavalitsus küsis muinsuskaitselt toetust paiga hooldamiseks, jäi taotlus vallavanem Aivar Aleksejevi sõnul rahuldamata.

«See ei ole ainult valla asi, inimesed igalt poolt käivad sinna lilli panemas,» kinnitab valla majandusnõunik Karin Ruuder.

«Me peame tankitõrjekraavi juurde tagasi tulema,» ütleb muinsuskaitseameti peadirektori asetäitja Anton Pärn. «Riik peaks seda paika korras hoidma.»

Arvamus

Riho Västrik

Tartu koonduslaagri tegutsemise esimestel kuudel 1941 aastal hukati kuni 4000 inimest.

Nimeliselt on praeguseks võimalik kindlaks teha üle 700 1941. aastal hukatut.

Tankitõrjekraavis lasid vange maha eestlased. Selge tõuke vägivallaks andis bolshevike veretöö Tartu vanglas, küüditamised. Aga mahalaskjate rivvi astuti ka isiklikel põhjustel või soovist varjata oma hingel olevaid punaseid patte.

Lõpuks leidis Tartu koonduslaager vabatahtlikke tõeliselt degradeerunud inimeste seast. Pärast mahalaskmisi jagasid ülemused piiritust.

Saksa poolel osalenud eestlased jagunesid Tartumaal 1941. aasta suvel selgelt kaheks: need, kes metsades hävituspataljonide jäänuste ja vene vägedega võitlesid, ja need, kes näituseväljakul asusid tegusid tegema.

Juhani Püttsepp

Ta tuleb kas järgnevaiks jõuludeks ehk kevadeks. Taevaisa, hoia meid kõiki ja aita raskest ajast üle saada. Ma ei tohi nuriseda, kui ainult Eet elab. Ta elab.

Nii kirjutab mu vanaisa Juhan Püttsepp oma päevikus 4. aprillil 1943. Ta vend Eduard lasti Jalaka liinil maha 26. augustil 1941, aga vanaisa ei suuda seda uskuda. Sest ta ei leia põhjust, miks vend tapeti.

Algul usub vanaisa, et vend sai põgeneda läände, 1944. aastal ootab ta sakslaste taandumist, sest usub, et vend pääses kuidagi nõukogude poole. Kogu aeg unenäod, kus vend ilmub, nagu kinnitavad seda. Alles palju aastaid kaob lootus.

Kivi, mis räägib 12 000 hukkunust, tuleks tankitõrjekraavi äärest ära viia. Kindlasti peaks aga midagi saama asemele, et inimesed teaksid, millised õudsad asjad seal juhtusid.