Kaido Kask triivib savi ja spinningu vahel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tumesinine kohvikruus, milles aurab igal hommikul tõeline tökatkohv, võiks olla ükskõik kelle, aga mitte keraamiku jagu. Kõige tavalisem poeriiulitelt vastu vaatav üsna kopsakas suure sangaga tass.

«Häbi tunnistada, aga ma tõepoolest ei joo hommikukohvi omatehtud kruusist,» muigab keraamik Kaido Kask. Et olukord suisa häbiväärsena ei tunduks, toob ta välja teekruusi, pooleliitrise sinakate kirjadega savinõu. «Teed joon küll omatehtud kopsikust!»

Sellegi sattumine keraamiku enda käsutusse on juhusemaiku asi. Tegi tellimustöö varuga, üks nõu jäi järele ja tegija nentis rõõmuga, et lõpuks jääb endale ka midagi.

Tavaliselt ei jää. Asjad lähevad järjekindlalt rändama. «Isegi koduses majapidamises olnud kruuse-kausse on minema läinud - inimesed on tulnud ja käest ära rebinud,» naerab ta.

Träna ei kogune

Tasside minemajalutamist juhtub siis, kui tellija tuleb, tahab kohe eset, aga keraamik teha ei jõua. «Sestap ongi endal töökojas seinad lagedad ja valik juhuslik,» põhjendab Kask.

Samal põhjusel pole säilinud ühtki rariteetset kruusi-kaussi, mille noor Kask on teinud kunstiinstituudis õppimise või Tartu Arsis töötamise aegu. Kuskiltpidi teeb see kurvaks, tunnistab Kask.

«Aga ega seda kola jõua koguda,» on tal enesestmõistetav vabandus varnast võtta. «Niigi on majapidamises träna, mida pole kuhugi paigutada.»

Antoniuse õue keraamikakoda pole veel jõudnud ehitada puhvetkappe ega vitriine, et taieseid saaks vaatamiseks ritta seada. Iseenesest oleks ju kena ateljeekülalistele oma töid näidata, aga mida pole, seda pole. Kõik läinud.

«Kunst on kallis,» ütleb Kask. «Annan endale aru, et teeme luksuskaupa, mida me ise endale lubada ei saa. Kui just ise ei tee.»

Ja väga tihti pole keraamikul enese silmarõõmu peale mõtet ega aega raisata.

Vabakutselise elu - ise oled koristaja, direktor ja kogu see vahepealne meeskond. Ilmselt võtab teinekord võhmale, ehkki kõrvalt vaadates paistab, et keraamiku elu veereb kui hernes.

Istub mees kedra või laua taga, käed käivad omasoodu, mõte jookseb omasoodu, suu ka. Tulevad taldrikud, tulevad vaagnad. Kõik müügiks. «Iga kuu saabuvad solvavad arved, mis tahavad maksmist.»

Õnneks on püsikunded ja jätkuvalt kasvav uuskundede rida, kes tee töökotta selgeks õppinud. Kellele silmamotiiviga, kellele yini-yangiga vaagen. Lisaks teokarbikujund.

Kõiki kolme on Kask aastaid teinud. «Kohati on endal täielik siiber, aga näiteks yin-yang läheb hästi,» tunnistab keraamik.

«Vahepeal naersime, et see on eestlaste rahvuslik pulmakink. Merike Peterson Mikkeli galeriist nõudis lihtsalt alailma: pulmad tulekul, kas yini-yangi saab?» Kasel ei jää siis muud kui yine-yange teha ja püüda mitte odava toodangu ja kitshi peale minna.

Nüüd peaks ehk kirglik kalamees Kask mõtlema kalamotiivi kasutuselevõtule, sest uimelised lähevad vitraaþimeistrite sõnul hästi kaubaks.

«Seoses feng shuiga,» teab Kask. «Kalad pidid õnne sümbol olema, neid riputatakse akna ette.» Niipea ta kalapildiga vaagnaid tegema ei kipu. Liiga konkreetne on tema meelest see kala, liiga pilt. Aga kalal käib küll.

Kalastamine on Kasele erutav teema. «Töö on töö. Meeldiv töö, vahepeal võisin öelda, et see on mu hobi. Hetkel on siiski vaid töö, kalastamine on aga see, millele keskendud kire ja sisseelamisega.»

Kask räägib oma mullu tekkinud hullu loomuga kalastuskirest, mille üheks põhjuseks sai kihk majade vahelt välja saada. Sinna, kus on silmapiiri ja avarust.

Spinninguga mehed Kroonuaia silla juures, kes Emajõest suuri latikaid ja mõne peenema jupstüki välja tõmbasid, ajasid kire hullumeelseks. Uneski nägi, kuidas püütud võimas kala kadus käest kui vits vette. Nüüdseks, pärast lugematuid püütud koha- ja havipoisse, on kirg mõnevõrra rahunenud.

«Võibolla on see põgenemine linnaelust? Suhtlemisest?» pakub Kask, kelle ateljees on ootamatuid läbiastujaid teinekord hordide kaupa.

Mis sest, et suhtlemine on tegelikult mõnus. Lõpuks tuleb tahtmine võpsikusse minna, veevulinat ja linnulaulu kuulata ning suhtlusest hoiduda.

Kilpkonnapesa ja nööbimägi

Mõneks ajaks irdumine õnnestubki, kuid lõpuks on Kask jällegi töökojas, silmad naerused ja valmis kliendi kummalisi soove savisse vormima.

Kummalisim tellimus, mida Kask kunagi täitnud, oli veekilpkonna käikude ja nukkidega keraamiline pesa. «Kilpkonn olla väga rahule jäänud,» naerab Kask.

Kõige kultuursem ülesanne oli aga Tartu laulupeole savinööpide tootmine. 6000 tükki, kaks kuud aega. «Arvutasin välja, et iga päev tuleb teha kuni 200 nööpi, siis saan hakkama,» meenutab ta. Nööbitükitöölise rolli aegu ei näinud Kask unes midagi. Ei nööbipoegagi.

Siiski on leebe loomuga keraamik õppinud konkreetselt ei ütlema, kui kliendi soov üle piiri libiseb.

Näiteks siis, kui tema on enda meelest teinud ilusa kompositsiooniga vaagna, tuleb aga tellija ja on muidu rahul, ainult et: «Kirjutage palun sinna keskele Vello 60.» Sääraseid kentsakaid soove ei täida Kask põhimõtteliselt.

Millal keraamik viimati näitust tegi? «Sellega on pahasti, praegu on kumm üsna tühi,» tunnistab Kask hapuvõitu naeratusega.

Lähikuudel ei luba ta näitusevarjugi. Korralik isikunäitus on kallis lõbu. «Materiaalne piiraja paneb mõtlema, palju sa ikka seda tilulilu teed,» lausub Kask.

Vabakutselise elu pahupool.

    Tagasi üles