Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates esmaspäevast ei kõõlu Soome Instituudi Tartu osakonna kultuurisekretär Pertti Pyhtilä oma töölaua taga kirjandusmajas - nüüd on ta Jyväskylä ülikooli tudeng.
Viimane kultuuriüritus, millest Pyhtilä, rohkem tartlane kui tartlased ise, osa võttis, oli läinudnädalane linnamuuseumi avamine. Samal ööl pakkis ta kokku kaks kohvrit ja põrutas bussi peale. «Kell oli viis hommikul, Tartus tõusis päike,» meenutab Pyhtilä. Tiibur viis ta Helsingisse, siis tuli rongisõit ja uus kodulinn kaheks aastaks.
Vastne tudeng õpib Jyväskylä ülikooli humanitaarteaduskonnas kunsti ja kultuuri ning multimeediat. Põhiaineks on kunstikasvatus.
Pyhtilä kinnitab, et ei plaani Tartut igaveseks maha jätta. Kodu on siin. «Kui oled piisavalt kaua ühe koha peal olnud, siis on aeg end täiendada,» põhjendab ta ajutist lahkumist. Tartu Ülikool ei tulnud õpingute jätkamisel paraku kõne alla, sest kunagi Helsingi ülikoolis pooleli jäänud soome filoloogia õpinguid on teisel pool lahte lihtsam magistrikraadini viia.
1989. aastal tuli Pyhtilä Tallinna diplomitööd tegema, aga elu viis tollase filoloogihakatise teistele erialadele. «Ega minust soome keele inimest tule,» tunnistab ta.
Ehkki Pyhtilä sai maikuus 40, pole ta ülikoolis oma vanuse aadressil märkusi kuulnud. Korra on see siiski jutuks tulnud - siis, kui ta ühiselamukohta taotles.
Esimeses üliõpilaskülas öeldi, et uued üliõpilased peavad leppima ühisköögiga tubade ehk rakukesega. Teises üliõpilaskülas teatas Pyhtilä kohe, et tahab rakukesse. «Teie eas on õigus omaette tuba saada,» anti talle teada.
Tartus koristas Pyhtilä enne lahkumist innukalt oma senist töötuba Soome Instituudis. «See on nüüd vaatamisväärsus,» lausub ta uhkelt.
Kui Pyhtilä silmad juba Jyväskylä poole pööras, tuli kirjandusmaja majandusjuhataja, kes äsjasest segasummasuvilast sootuks erinevat ruumi nähes rõõmsalt hüüatas: «Olete uut mööblit ostnud! Seda lauda siin varem ei olnud.» Laud oli seni lihtsalt kultuurikihi all peidus.
Liigses koristamistuhinas kustutas Pyhtilä arvutis kolme-nelja aasta pikkuse elutöö vilja. «Arvuti veel küsis: kas oled kindel? Mina olin täiesti kindel,» ohkab Pyhtilä. Puhas vuuk.
Kuni Pyhtilä õpingutele pühendub, peab Soome Instituut talle Tartusse asendaja leidma. Tartu osakonna kultuurisekretär Järvi Lipasti ütleb, et soovijate seast teeb juhatus valiku 14. septembril. Juhatuse laual on 31 avaldust.
Reedel, 1. augustil 2003 on Pyhtilä tagasi. Seni loodab ta Tartu-igatsust summutada külaskäikudega. «Ma hõljun nüüd Tartu vaimuga koos,» muigab ta. Natuke kurb muie.