Sirje Õim: Vanast vaksalist ja ka muidu liiklemisest

Sirje Õim. Foto: SCANPIX

Koolivend Rein Partsi kirjutis Tartu vaksalihoonest (TPM, 30.10) oli viimaseks tõukeks, et panna mindki rääkima sellest, mis minu meelest Tartu liikluses vajab ümberkorraldamist.

Kõigepealt muidugi jaamahoone. Kui meil, tartlastel, on kord juba õnn omada sellist vaimustavat vaksalit (mille ehitamist ümbritseb sama vaimustav skandaalilugu), siis ei tohiks seda küll millegi muuna kui jaamahoonena kasutada.

Vähemalt mitte seda läbikäidavat osa, mäletate: linna poolt sisse ja perrooni poolt välja. Paremat kätt oli restoran, kuhu vist küll enamik «kuldsete kuuekümnendate» tudengeid ja rongisõitjaid on vähemalt kordki elus sattunud. Nagu ka Ain Kaalep ja paljud-paljud teised, kes Elva suunas sõitsid. Praegu sellel suunal rong ei käigi… Aga buss pole pooltki seda.

Aga küllalt nostalgit­­semisest! Mis sinna vaksalihoone tiibadesse tuleb, pole oluline, oluline on see, et keskosa jääks ikka vaksalina kasutusele. Mina võtaksin küll osa korjandusest vaksalihoone linnale ostmiseks ja kordan siin Rein Partsi üleskutset: kodanikud, koondugem!

Tartu teivasjaam

Sõidan minagi kord nädalas 6.40 rongiga Tallinna, küll mitte esimeses klassis, kus koolivend Parts askeldab, vaid esimeses kõrgete seljatugedega vagunis, kus on ka meeldiv seltskond,  vagun läheb kiiresti soojaks ning saab rahulikult magada.

Hommikune rong on õnneks alati juba ette antud, kui perroonile jõuan, õhtust on küll tulnud tuule ja külma käes oodata, sest pole ju vaksalit, kuhu sooja minna. Kuid perroonile tuleb minna ja tulla läbi mingite imeavauste.

Eriti teravalt tundsin seda umbes kuu aja eest, kui olime vastas ühel lugupeetud Ameerika professoril, kes oli ennast enne Tartusse tulemist meie ajalooga kurssi viinud: ta teadis, et Tartu on vana ülikoolilinn, et linn oli olemas ammu enne Ameerika avastamist.

Ja siis tundsin mina, et raudtee oleks nagu äsja ehitatud (mitte aastal 1876), sest vaksalit ju pole, oleks nagu teivasjaam – ainult perroon ja kõik.

Ja nüüd räägin bussiliiklusest ka. Enne eelmisi riigikogu valimisi oli Tartu bussiliikluses selline olukord, et Tallinna bussid enam Jakobi mäest ei sõitnud. Õieti pidi see olema Laia ja Kroonuaia tänava pärast ja Laia tänava silla ehitamise-taasehitamise pärast. (Kes mäletab, millise partei idee see Laia tänava sild oli? Võibolla EÜSi?)

Aga nüüd on see sild valmis ja mulle meeldis väga, kui ühes ETV arutlussaates saatejuht ütles, et käib ringi nali: keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes järjepanu seda silda kasutaks. Ise imestan, et keegi pole veel pimedas seal kesk kitsast tänavat seisvale liiklusmärgile otsa sõitnud.

Enne silda on ju kitsukesele tänavale surutud kolm sõidurada, aga talv on veel olemata, võtkem kummaltki poolt kasvõi 50 cm hangedele…

See sild on minu meelest lihtsalt eestlasliku jäärapäisusega jonni ajamine, et kui oli eelmise vabariigi ajal (mitu autot tollal Tartus oli?), siis olgu ka nüüd. Aga need miljonid oleks võinud ju kulutada vaksalihoonele.

Palun nõudepeatust!

Aga odraiva tuleb siit: Tallinnast tulev buss sõidab nüüd Ilmatsalu – Kesk kaare kaudu ja esimene nõudepeatus on Maarjamõisa haigla ees. Kui buss veel läbi Tähtvere pargi käis, oli peatus Hurda nurgal. 

Hommikul ma sõidan küll Tallinna rongiga, aga et minu õhtuks on rongid juba läinud ja tagasi Tartusse tulen bussiga, siis hakkasingi (ja minuga koos teisigi tähtverelasi) küll isiklikult linnaisadega kontakteerudes, küll ajakirjanduses sõna võttes soovima Tallinna bussile nõudepeatust kasvõi Veeriku Selveri juures.

Bussijuhid ütlevad, et pole lubatud, ja viimases e-kirjas, mis tookordne abilinnapea Hannes Astok mulle enne Tallinna lahkumist saatis (19.02.2007), seisis, et edastab mu mure jne. (Ja mina ise, sinisilmne, valin ikka veel reformi.)

Nüüd küsin ma praegustelt korraldajatelt: kuidas neid nõudepeatusi õieti määratakse? Ootuspärane oleks, et kui buss muudab marsruuti (nagu Tallinna bussiga Tartus juhtus), siis küsitletakse reisijaid, näiteks et kus nad Hurda peatuse asemel väljuksid.

Mina sõidan juba viis aastat igal nädalal ja pole mingit küsitlust märganud. Ja bussijuhid peaksid olema sõitjate teenistuses, mitte vastupidi?

Käigud linnaserva

Nüüd veel Tartu linnaliinibusside liikumisest. Või õigem oleks öelda – linnaasutuste paiknemisest. Sest on ju selge, et päris palju tuleb bussidega sõita seepärast, et inimestele vajalikud asutused on viidud äärelinna, kesklinna aga majutatud palju mingeid juhuslikke-vähekestvaid-mitteolulisi asjandusi.

Püüan üles lugeda. Haigekassa ja pensioniamet on Puiestee tänava otsas, surnuaedadestki kaugemal. Kodakondsus- ja migratsiooniamet asub Liiva tänavas, surnuaia väravas – nüüd pidi kolima vist politseimajja, aga see on ju ka Riia tänava lõpus. Ja miks õieti politsei Riia maanteele kolis?

Maksuamet on Anne ringist veel tükk maad edasi. Rääkimata sellest, et kõik haiglad peale silma-kõrva-kurgu-ninakliiniku on Maarjamõisa väljal.

Kesklinnas on veel vaid kohtud, aga oli kuulda, et riigikohuski tahtvat uut maja. No Toomemägi on tühjaks jäetud haiglaid täis, kasutatagu need ära.

Vaadake korraks Tallinnas asuva kunstiakadeemia poole, sest sealt tulevad ka meie arhitektid – nemad lõhuvad endise maja maha ja ehitavad uue samasse kohta, mitte ei koli seda kuhugi endisele mõisapõllule.

Mitte ühessegi siin loetletud asutusse ei saa sõita ühe linnaliinibussiga näiteks Tähtverest või siis Ihastest. Aga Tartus bussidele ümberistumise kellaaegu edasi-tagasi sõidu jaoks haakuma panna nii, et sõit mõistliku ajakuluga tehtud saaks – vaat see on juba raketiteadus.

Minu loo «kolm vaala»: vaksal vaksalina tööle; Tallinnast tulevatele bussidele peatus ka Veeriku Selveri juures; ametiasutused kesklinna tagasi, siis pole vaja nii palju võimatute ümberistumistega bussisõite.