Kui sees käib krõksatus, mis paneb sind luuletama, pole tähtis, kas oled poisike või kõrges eas, leiab 88-aastane kirjanik Voldemar Raidaru oma esikluulekogu ilmumise eel.
Eakas kirjanik ehitab luulesilla Võrumaale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«18-aastane ei erine minuealisest mõttelaadilt, vanemal inimesel on vaid suurem elukogemus,» ei pea Raidaru kõrges eas luuletaja staatust imelikuks. Sügisel ilmuva võrukeelse kogu «Tähevankrin» luuletused on sündinud selle aasta veebruaris-märtsis.
«Asi algas sellest, et tahtsin ballaadi kirjutada,» räägib ennast huviluuletajaks nimetav Raidaru. «Kirjutasin prooviks ballaadi «Riia uulits». See polnud muinasjutulise algega, nagu ballaadide puhul tihtilugu kombeks, vaid minu sünnilinna Võru ühest tänavast.»
«Kargas pähe, et miks mitte kirjutada võrukeelseid sonette,» ütleb Võru juurtega Raidaru. «Siis turgatas, et võiks kirjutada ka võrukeelse sonetipärja. Sellist asja pole varem tehtud.» Pärg «Aastatsõõr vanan talon» räägib talutoimetustest ühe aastaringi jooksul.
Sild üle aja
Võru keeles kirjutamist ei pea Raidaru edvistamiseks. «Võru keel on mu emakeel, arvaku teised mis tahavad.»
Kogu ilmumise eest hoolitseb Raidaru ise, vaid toimetajatöö teeb Võru keskraamatukogu lasteosakonna juhataja Helle Laanpere.
Milles on Raidaru luule väärtus? «Ta on suutnud alal hoida lapsepõlve kogemused ja need avaldamiskõlblikuks vormida,» räägib Laanpere. «Raidaru luule peaks oma ehedusega puudutama igas võrumaalases midagi.»
Mida? «Äratundmine,» võtab Laanpere kokku emotsioonid, mis teda Raidaru luuletusi lugedes haarasid. Põlise võrulasena tunneb ta ära kohad, millest luuletustes juttu.
«Ehkki paljusid asju pole neis paigus enam olemas, paistavad kihistused, millel kultuur püsib,» lausub ta. «Me vaatame samu asju, ainult et läbi ajafiltri.»
Laanpere toob võrdluse mänguga, kus lepite sõbraga kokku, et vaatate ühel kindlal päeval, kindlal tunnil sama tähte. «Võib mõelda, et pilgud kohtuvad tähel. Raidaru luuletustes tekib sild üle aja.»
Luulekogu välja andma ei ajenda Raidarut edevus, vaid sisemine vajadus. Vajadus on sedavõrd suur, et sunnib teda trotsima viletsaks jäänud nägemist - ühe sõrmega kirjutusmasinal toksides ajab ta samal ajal luubiga käsikirjast järge.
Võru Tom Sawyer
Kirjutamisvajadus tekkis Raidarul 1930. aastatel Tartu Õhtuses Ühisgümnaasiumis õppides. Kooli almanahhi «Rada» välja andvasse seltskonda kuulusid ka Heiti Talvik, Juhan Sütiste, Rudolf Sirge.
Kui Raidaru 1954. aastal vangilaagrist naasis, ei tahetud talle Saksa sõjaväes teenimise pärast Tartus töö- ja elamisluba anda. Läbi häda sai ta tööle naistekliiniku arhivaari ja statistikuna.
Viletsat elujärge aitas parandada 1956. aastal ilmunud noorsoojutustus «Poisid tänavalt». «Ma sain vanas rahas 20 000 rubla ning ostsin korterisse laua ja toolid,» meenutab Raidaru.
Võru poisikeste seiklustest pajatav «Poisid tänavalt» oli sedavõrd menukas, et teosest ilmus hiljem kaks kordustrükki. «Poisid tänavalt» kirjutamiseks andis tõuke «Tom Sawyeri seiklused», mida Võru poeglaste algkooli direktorist võimlemisõpetaja poistele ette luges. «Ta leidis, et me rahmeldame liiga palju, ja hakkas hoopis ette lugema,» räägib Raidaru.
«Hiljem kirjutama asudes mõtlesin, et ega ainult Mississippi ääres seigeldud, meil Võrus oli samasuguseid seiklusi küll ja küll.»
1997. aastal ilmus Raidarult mälestustekogu «Mo süämen ja meelen». «Poisid tänavalt» järg «Hõbelusikad» ilmus 1998. aastal.
Herki Köbas
tartu@postimees.ee