Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esinduslik ja rikkalikult illustreeritud mälestusteos «Raamatu valgel» võtab kokku Richard Antiku (1901-1998) teened Eesti raamatukogunduse kauaaegse juhtfiguurina.
Rohkesti uudset materjali kunstihuvilistele pakuvad ülevaated Antiku viljakast tegevusest eesti kunsti tutvustajana paguluses.
On sümboolne, et kogumik nägi ilmavalgust eesti raamatu aasta lõpul, mil möödus 100 aastat Antiku sünnist.
Moodne raamatukogu
Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukogu juhatajana 1927-1942 kujundas Richard Antik selle moodsaks euroopalikuks rahvusraamatukoguks.
Võib isegi arvata, et ilma Nõukogude okupatsioonita asunuks rahvusraamatukogu praegu mitte Tallinnas, vaid Tartus.
Paraku läks ajalugu oma rada, Antik pidi Eestist põgenema (Taani, hiljem Kanadasse), tema kujundatud raamatukogu aga sai edasi tegutseda vaid kitsalt teaduslikuna, kirjandusmuuseumi tiiva all.
Siiski oli Antiku süsteemikindlusel ja bibliograafilise ammendavuse taotlusel suur tähtsus järjepidevuse püsimisel ka läbi kõige halvemate aegade.
«Antiku korrastatus aitas valmida paljudel uurimustel ning arhiivraamatukogu õhustik hoidis alal kadunud aegu» (Ilmar Vaaro, lk 122).
Väga palju aega ja energiat kulutas Richard Antik eesti ajakirjanduse uurimisele, nimestikku «Eesti ajakirjandus 1766-1930» (Tartu, 1932) peetakse tema kõige olulisemaks tööks.
Tema huvi keskmes oli aga muidugi eesti raamat läbi aegade.
Ja nagu näitavad tema üheksa artiklit koguteose algusosas, polnud see huvi kuidagi formaalne, raamatupidajalik.
«Algusest peale on aga Richard Antiku pilk suunatud mitte raamatu väljaandmisele - trükkimisele ja kirjastamisele, vaid raamatule endale.
Teda huvitab raamat ise, selle arvukus, sisuline jaotus ja eriti raamatu sotsiaalne roll, raamatu mõju» (Mare Lott, lk 81).
Richard Antiku tööd jätkates on 1993-2000 Endel Annuse toimetatuna välja antud viis köidet eestikeelse raamatu bibliograafiat aastaist 1525-1917, mis «peegeldavad küllaltki ammendava mitmekülgsusega eesti kultuuri sajanditepikkust arengut» (Heino Räim, lk 130).
Kolm tundi und
Koguteose autoritest tunnistavad mitmed, et andmeid ja materjale Richard Antikust on säilinud üsna lünklikult, kohati on tulnud lausa kivist vett välja pigistada.
Seda hinnatavam on kümne autori ühistööna valminud koondportree mehest, kelle tegevuses polnud kuigi palju välist atraktiivsust ja kaugele paistvat sära, kuid kelle iseloomustuseks on kasutatud sõnaühendit «äärmiselt vitaalne isiksus» (Robert Kreem, lk 167) ning kes olla kogu elu maganud vaid kolm tundi ööpäevas.
Aivar Kull
tartu@postimees.ee