Jüri Kõre: live. Iive. Iive. 42 aastat hiljem

Jüri Kõre. Foto: .

Silmapaistvate ajakirjanduslike tööde eest antakse autoritele eri masti autasusid. Kuid on ka selliseid kirjutisi, mille eest preemiaid ei saa, aga mis ometigi muudavad inimesi ja ühiskonda.

Nüüd juba rohkem kui kaks kümnendit tagasi oli selliseks artikliks 26.09.1987 Edasis ilmunud nelja mehe ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele. Üle nelja kümnendi tagasi oli samalaadse tähendusega samas lehes 18.04.1967 ilmunud kokkuvõte pealkirja «Iive.Iive.Iive» all peetud vestlusringist.

Oht rahvusele

Vestlusringist osavõtjad (teadlased, õppejõud ja õpetajad, arstid, kultuuritegelased, statistikud) näevad ajalehefotol välja nooruslikud. Ometi on mitmed neist, minu õpetaja professor Salme Nõmmik nende hulgas, tänaseks siit ilmast lahkunud. Elavad saavad hinnata, kas alljärgnev mulje tollest sündmusest on õige.

1967. aastal oli Nikita Hruštšov juba koduarestis. Kuid nn Hruštšovi sulaga

kaasnenud suurem mõtlemise ja tegutsemise vabadus polnud veel läbi. Inimesed, kellele oli tähtis oma pere hea käekäik, ehitasid näiteks eramuid. Seda lubasid lahedamad olud ja paljudel, esmajärjekorras kommunistide poolt represseeritutel, polnudki lootust riigilt korterit saada.

Teised, sealhulgas vestlusringi kutsutud inimesed, kasutasid avardunud võimalusi ühiskonnaellu sekkumiseks.

Vestlusring viitas teema püstituses tolleaegse kombe kohaselt üleliiduliselt aktuaalseks muutunud rahvastikuprobleemidele. Iive vähenes ja see tekitas ohu, et tulevikus tekib raskusi maailma suurima sõjaväe ridade täiendamisel.

Vestlusringis seda Moskva muret loomulikult ei arutatud, keskenduti eestlaste kui rahvuse püsimajäämise teemale. Järgnevalt kirjeldan ürituse sisu ja hindame tema tähendust.

 Tuleb tunnistada, et see oli 33 aasta järel esmakordne avalik, heal tasemel eri aspektidest eesti rahvastiku probleeme käsitlev üritus. (Viimati analüüsiti rahvastikuprobleeme 1934. aastal II rahvusliku kasvatuse kongressil.)

Esinejad konstateerisid nõukogude rahvastikuteaduse madalat taset ja seetõttu ei olnud ka nende seisukohavõtud kategoorilised, pigem arutlevad.

Demograafiateaduse kehva seisu pole keeruline seletada. Nii sai 1937. aasta Nõukogude Liidu rahvaloenduse peakorraldaja riigireeturitele tavapärase 25+5 aastat. Miks? Üks lopsakate vuntsidega mees oli enne loendust öelnud, mitu inimest peaks Venemaal elama. Aga loendajad ei saanud väljaöeldud numbrit kokku!

Siis ja praegu

Vestlusring käivitas sama moto «Iive.Iive.Iive» all mitme aasta jooksul ilmunud artikliteseeria. Selgitati seoseid üksikisiku käitumise ja selle käitumise kollektiivsete tagajärgede, tänaste otsuste ja nende homsete mõjude vahel.

Teiste sõnadega: kui üks, kaks või kolm peret otsustavad piirduda ühe lapsega, siis see mõjutab populatsiooni vähe. Aga kui nii käitub enamik perekondi, siis tähendab see pikemas perspektiivis ohtu rahvusele.

Vaatamata brežnevlikus stiilis optimistlikele pressiteadetele on meie tänanegi rahvastikusituatsioon kõike muud kui kiita. Summaarne sündimuskordaja (2008. aastal 1,79) tähendab vanematega võrreldes väiksemat laste põlvkonda. Majanduse konkurentsivõime püsimiseks on tulevikus paratamatu 1960.–1980. aastatega võrreldavas mahus sisseränne. Samas kinnitab viimase kümnendi kogemus, et paljude kogukondade integratsioonivõime on ammendatud, veel lisaks juurde tulijaid ei suudeta lõimida.

Kuigi praegused pensionärid tunnevad end tihti majanduslikus mõttes tagakiusatutena, võib hoopis suurem kitsikus tabada eakate ülejärgmist põlvkonda (2035.–2060. aastatel pensionipõlve pidavaid inimesi). Sest täna on meil nelja tööealise kohta üks eakas kodanik, 2060. aastal juba kaks.

Need on seaduspärasused, mille rahvale selgitamisega spetsialistid toonagi Edasi veergudel palju vaeva nägid. Mõningate hinnangute kohaselt olid tollasel harival tegevusel ka otsesed, iivet suurendavad tagajärjed. Aga seda seisukohta oli nii siis kui ka on täna väga keeruline kontrollida.

Teemad uuele ringile

Teine oluline moment, mis väärib esiletõstmist, oli vestlusringi seisukohtade vastandumine ametlikule ideoloogiale, olgugi et esinejad ei olnud dissidendid vms.

Rändest, mis oli 1988. aasta loominguliste liitude ühispleenumil keskne teema, peaaegu ei räägitud. Kuid muuhulgas kõneldi naise kui töötaja staatuse kõrval naise kui ema staatuse väärtustamisest, «emade austamise päeva» tähistamisest jms.

Tänapäeval saab igaüks aru, et selle päeva all mõeldi Eesti Vabariigis 1922. aastast riiklikku tähistamist leidnud emadepäeva.

Üks põhjus, mis sündide arvu mõjutajana välja toodi, oligi naiste osavõtt ühiskonnaelust: töötaval ja tööväliselt aktiivsel naisel ei jätku aega ega jõudu suure pere jaoks. Eestlastele omaselt vaieldi selle üle, kas ühiskonna ja üksikisiku jõukuse kasv soodustab laste sündi ja suuremat perekonda või on pigem omavahel seotud kitsad olud ja lasterikkus.

Heaolu kasvus ei nähtud võluvitsa, mis inimeste demograafilist käitumist muudaks. Pigem leiti, et põhjus, miks eestlased soovivad väikest perekonda, aga samuti  niidiots lahenduse otsimiseks peitub mentaliteedis.

Eeskuju otsiti nii Leedust kui ka Soomest, kus suure perekonna mentaliteet oli toona üldine, aga ka Ameerikast ning Inglismaalt, kus eliidi perekondades kasvas 4-5 last.

Mõningate hinnangute kohaselt olid tollasel harival tegevusel ka otsesed, iivet suurendavad tagajärjed.

Vestlusring toonitas mentaliteedi, suhtumise ja väärtushinnangute tähtsust, kuid ei jätnud tegemata konkreetseid majanduspoliitika valdkonda kalduvaid ettepanekuid.

Et tuleks korrigeerida naiste ja emade pensioni seadust. Lühendada emade tööpäeva. Sisse seada nn vanaemade (lapsehoidjate) teenistus. Alandada laste tarbekaupade hindu, anda tasuta koolitarbeid jne.

Nagu teame, jõudsid need ettepanekud mõne erandiga 1970.-1980. aastatel rahvastikupoliitika võtete arsenali. Seda konstateeringut ei tohi tõlgendada kui tingimusteta kiitust möödanikule.

Viimsed kümnendid on olusid tublisti muutnud, aga mõned teemad (pensionid, lastehoid, tasuta koolitarbed jms) on praegu uuesti vaidluste keskmes. Mõistlik on vaadata, kuidas neid on varem käsitletud.