Jaan Tamm maandus seekord Tartus

On aasta 1984. TPIs töötav Jaan Tamm (paremal) on sel fotol koos oma pikaajalise juhendaja ja suure leiutaja Aleksei Tümanokiga. Masin on laboratoorne desintegraator – sellega tehti palju erinevaid katseid, mille tulemusel said välja arendatud mitmed spetsiaalsed mudelid. Foto: Erakogu

Unistada tuleb suurelt ja lennukad mõtted pole kurjast, kuid nii töös kui ka elus on kõigepealt vaja maiste asjadega hakkama saada, on Eesti Lennuakadeemia vastne rektor Jaan Tamm veendunud.

Olete töö pärast aastaid lennus olnud. Kas vahel ka kalal käite?

Käin, mõni nädal tagasi kalastasin sõpradega Võrtsjärvel. Käisime ka seenel ja jõhvikal.

Lennus olek ju kestab. Mu naine ütles, et mis vahet seal on, kas oled ära Brüsselis või oled ära Tartus.

Kas olete kahetsenud, et teadlasetööst loobusite?

Kõigel on oma plussid ja miinused. Juba vene ajal öeldi, et teadlane on hea olla, sest saad riigi rahaga oma huvisid rahuldada. Mul oli teadlasena hulga tööd, mugavat äraolemist polnud. Aga vabadust oli siis küll rohkem, võisin puhkuse ajal seljakoti võtta ja kaugele ära minna. Viimati käisin omal jalal kaugel, Franz Josephi maal, 1991. aastal.

Lennunduses tuleb palju ringi sõita, nii et vabal ajal ei tahagi kuhugi minna. Kodus on palju tegemist, sest elame nüüd Tallinna lähedal, naise vanemate kunagises kodutalus.

Maakodu ongi põhjus, miks läksin Brüsselisse tööle üksi ja miks elan Tartus tööpäeviti üksi ühes korterinurgakeses. Kui töö on valitud, siis on vaja seda teha ja selle nimel tuleb ühest või teisest asjast ka loobuda.

Missuguses seisus kooli eest leidsite?

Teadsin üpris hästi kitsaskohti, olin kaua lennuakadeemia nõunike kogu liige ja viimases otsas esimees. Lennunduses töötades nägin lõpetajate probleeme: näiteks kolm viimast aastat ei võtnud lennuliiklusteenistus lennuakadeemia lõpetanud lennujuhte tööle, sest kooli õppekava ei sobinud. Eestile vajalikke lennujuhte koolitati ränga raha eest Saksamaal ja Tšehhis.

Miks siis nii?

Eelmine rektor ütles, et Lennuliiklusteeninduse ASi nõudmistele vastavate inimeste koolitamiseks pole koolil raha. Teatud mõttes oli tal õigus, raha on alati vähe.

Tegelikult polnud viimasel ajal normaalset dialoogi lennundusettevõtete ja lennuakadeemia juhtkonna vahel.

Olete end iseloomustanud järjekindla ja otsekohese inimesena, kes ei karda oma mõtteid välja öelda. Kuidas samasugustesse alluvatesse suhtute?

Väga hea, kui inimesed ütlevad oma mõtteid välja. Lennuakadeemias pean inimesi julgustama, et asjadest otsekoheselt rääkida.

Kui inimene julgeb oma mõtteid välja öelda, siis on tal kindlasti ka argumendid. Kui asjad selgelt ritta panna, on lihtne tõde välja selgitada. Ka mina võin eksida, juhiamet ei tee ju prohvetiks.

Kellega te ei taha koostööd teha?

Ütlen pigem, kellega tahan. Inimene peab olema aus, tundma oma ala, tahtma teha oma tööd. Ütlesin rektoriks tulles: eeldan, et saate oma tööga hakkama, ja jätkame nüüd.

Ma ei tulnud siia lammutama. Kuigi lennuakadeemia on rakenduskõrgkool, on see akadeemiline asutus. Inimeste suhtumine ja tööstiil pole siin võrreldav äriühinguga, kus töö on konkreetsem ning tulemused kohe silmaga näha.

Mida on lennuakadeemias vaja muuta?

Suur kasutamata võimalus on täienduskoolitus. See nõuab koolilt palju, sest tudengile võid rääkida mida iganes, aga kui rumalusi rääkida töötavale inimesele, siis ta lihtsalt enam ei tule siia. Mõned head mõtted täienduskoolituse osas on töös, käivad ka mõned läbirääkimised.

On veel üks suur asi, mõtteviisi muutmine. Rektori valimise ajal käis üks kandidaat välja, et kooli peamine teadussuund peaks olema kosmosetehnoloogia. Ma ei saa sellest aru, sest me ei suuda kaasa rääkida näiteks lennujaama arenguplaani koostamisel. Milles asi?!

Inimene peab olema aus ja tundma oma ala, tahtma teha oma tööd.

Olen nõus, et võtame aukartustäratava visiooni, aga katsume ikka ka maisemate asjadega hakkama saada. Teaduses tulebki kaugele vaadata, unistada. Samas saavad suured asjad alguse väikestest sammudest. Rõhun sellele, et teeme midagi reaalset ära, igapäevaselt, oma ettevõtetega koos. Katsume end trügida selle laua taha, kus midagi otsustatakse ja ära tehakse. See oleks suur samm edasi.

Kas mõnikord vihastate nii, et põrutate rusikaga lauale?

Vihastan väga harva, ainult suure lolluse peale. Alluvate ja laste peale vihastamine näitab enda tegematajätmist, oled siis oma töötajate tööd valesti korraldanud või neid valesti koolitanud. Viga on endas.

Mida teete vabal ajal?

Mulle meeldib ringi rännata ja pildistada, aastas tahan teha vähemalt ühe ilusa pildi. Viimasel ajal käime sõpradega  Eesti mõnes eksootilises kohas, näiteks väikesaartel. Sealt saab kenasid fotosid.

Pikkadeks retkedeks pole enam aega. Ülikooli ajal tegime talvematku, kord rändasime 31 päevaga Kamtšatkas üle 700 kilomeetri. Käisime Geisrite orus talvel ujumas! Kord olime seal ka suvel, püüdsime koos karudega jõest lõhet. Need olid vahvad käigud.

Väga korrapäraselt ma sporti ei tee, ei tule välja. Jõudumööda käin orienteerumas, ka  suusatamisest ei kavatse loobuda.

Hobi, mille ümber elu keerleb, mul pole. Kui muidugi maakodu, kus on omajagu maad ja metsa, välja jätta. Meie majapidamine on omaette hobi, mis hoiab keha ja vaimu virge ning teeb meele heaks, sest näed, et su tööst jääb märk maha.

CV

• Sündinud 7. novembril 1957 Tartus.

• Lõpetanud Rõngu 8-klassilise kooli, Nõo keskkooli ja Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) cum laude mehaanikainsenerina (1980). Tehnikateaduste kandidaat (1987), rahvusvahelise lennunduse ärijuhtimise magister (2002).

• Töötanud TPIs, lennuameti peadirektori asetäitja ja peadirektori kohusetäitja, Lennuliiklusteeninduse ASi juhatuse esimehe ning Brüsselis lennuliiklusteeninduse maailmaorganisatsiooni tegevametnikuna. Tänavu 1. septembrist Eesti Lennuakadeemia rektor.

• Geoloogist abikaasa Janne töötab keskkonnaministeeriumis maavarade alal. Vanem tütar Maria on Tartu Ülikooli psühholoogiadoktorant, noorem tütar Marina kasvatab 2,5-aastast Lisettet. Poeg Markus on Estonian Business Schooli tudeng ja ettevõtja.

Rektori leiutised töötasid siin- ja sealpool riigipiiri

Rektor Jaan Tamm pole siidikäsi, kinnitab ta abikaasa Janne Tamm. Ta tuleb toime vajaliku mööblitüki tegemisega või auto ja traktori parandamisega.

Kättpidi millegi kallal on Jaan Tamm alati olnud. Pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) lõpetamist töötas ta samas teadlase-leiutajana desintegraatorite ehk jahvatus- ja purustusmasinate kallal, mis olid kasutusel mitmel pool Nõukogude Liidus ning ka Lääne-Saksamaal ja Austrias.

Näiteks Arhangelski ja Hatanga geoloogid analüüsisid TPI teadlaste väljatöötatud selektiivse desintegraatoriga kivimeid ja said im­­paktiidist kätte tööstuslikke teemante. 1986. aastal sai Jaan Tamm rahvamajandussaavutuste näituse pronks­­medali leiutustegevuse eest, talle on väljastatud kaheksas riigis üle 30 autoritunnistuse ja patendi.

«Oli ka eksootilisi projekte,» muheles Jaan Tamm leiutajatööd meenutades. Näiteks Lvovi piiritusetööstus tellis veski maisi ja nisu jahvatamiseks, nii pidi tulema parem piiritus.

Omskis püüdis aga üks teadlane desintegraatori abil pimedaks jäänud inimestele nägemist tagasi anda. Selleks jahvatas ta laipade silma sarvkesta peeneks ja tegi sellist emulsiooni, mida süstis viletsa nägemisega inimesele. Väidetavalt hakkasid silmas mingid rakud taastuma. Aga hiljem läks midagi viltu, keegi jäi täitsa pimedaks. Siis läks teadlane trellide taha.

Janne Tamm, kes tutvus oma abikaasaga viimase kursuse tudengina pikal talimatkal, nimetab abikaasat iseloomustades kõigepealt kohusetunnet nii töö kui pere suhtes. «Tema peale võib alati kindel olla,» kinnitab Janne Tamm.

Jaan Tamm on ühes varasemas intervjuus öelnud, et tema suurim saavutus on pere ja kolm last. (TPM)