Küüditamine: Kolme kiviga sõrmus

«Siis ma mõtlesin: ma olen ära aetud su silma eest! Kas saan veel näha su püha templit?» (Joona 2:5)

Nii nagu usk ei jätnud Vana Testamendi Joonat maha suure kala kõhus, vaid pani ta kitsikuses hüüdma Jehoova poole, nii uskusid inimesed Siberisse sõitvas vangirongis, et Taevaisa neid maha ei jäta.

Ka lootusetuse kõige pimedamas nurgas võib helkida valgusekiir. Saadjärvelt pärit Arnold ja Aksel Ojastele paistis see 1949. aasta küüditamisvagunis läbi 60 sentimeetrit laia ristkülikukujulise akna.

Mis oli Ojastete süü, et neid ära pidi viidama, jääb selgusetuks.

1941. aasta küüditamislaine nende peret ei puudutanud, küll aga kadusid ümbruskonnast seal elanud kõrgemad Eesti ohvitserid, soomusrongikomandör Parts ja Kaitseliidu juht kindral Orasmaa.

1949. aastal pidi Saadjärve vallast ära viidama 120 perekonda, selline oli norm. Ojasted olid selle normi täide.

Muidugi osutanuks stalinlik uurijanäpp Ojastete elulugudest ridamisi nõndanimetatud musti plekke. Küüditajate eesmärk - eesti rahvas justkui pihutäis liiva tuulde visata - pühitses kõik abinõud.

Mis võiks olla süü?

Kujutage ette hilisöises lambipirnivalguses ülekuulaja ründavat nägu, kui ta kompromiteerivaid fakte järjest nagu rasvaseid täiu juustest nopib. Isa Eduard Ojaste käinud Vabadussõjas, saanud Paju lahingus haavata. Sõjas osalemise eest saanud 60-hektarilise maatüki Koogi abimõisa küljest.

Vanem poeg Osvald läinud vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Oli see nii? Oli. 1946. aastal vabanes vangilaagrist, elab Kursis, abielus.

Kuid ega see nii jää. Osvald on rahva vaenlane ja peab oma süüd hiljem veel kord kahetsema. Nimelt 1953. aastast 1958. aastani.

Vanuselt järgmine vend Herman valvas Omakaitsesse kuuludes relvaga kartulikuhja. Kuus aastat Sverdlovski oblastis. Ilma naljata.

Vanuselt järgmine vend Aksel 1944. aastal Narva all käest haavata saanud…, stopp! Mis selle Aksliga on?

Meie väljamõeldud ülekuulaja tõstab toimikult pilgu ja jöllitab enda vastas seisvat tooli. See on tühi. Aksel Ojaste on kadunud, justkui haihtunud, ja mitte üksi, vaid koos venna Arnoldiga. Karauul!

Veel 25. märtsil 1949 on kõik punavõimude seisukohalt kontrolli all. Saadjärve valla Sortsi talu pidaja Aksel Ojaste ja tema Tartu 6. keskkooli lõpuklassi õpilasest veli Arnold istuvad koos ema Ella-Johannaga lukustatud vaguniustega rongis Jõgeva raudteejaamas.

Mustvee naise viha

Varsti, aga ükski vang ei tea täpselt, millal, sest vangistajatel on aega ju küllalt, aastate kaupa, algab sõit. Suunas, mida Ojasted täpselt ei tea, kuid aimavad.

Üks Mustvee naine on selles vagunis hirmus vihane, ta ei peida oma raevu. Ta oli mööda tänavat kõndinud ja lihtsalt kinni võetud, ilma midagi selgitamata. Vagunisse tõugatud, ilma et oleks saanud kodunt asjugi võtta.

Mäletate, loo algul oli juttu aknast. Klaasitud ristküliku kujulisest aknast, mis laudadest magamislavatsi kohal valgust heidab.

Õvanurme küla taluperemees Matto, mees nagu merekaru, tõmbab liistud ära ja tõstab akna maha. Mustvee naine ronib lavatsile, passib pisut aknal, et perroonil edasi-tagasi marssivad valvurid parajasti selja keeraksid, ja hüppab siis välja.

Aken jääb lahti. Aksel ja Arnold Ojaste istuvad vaguni põrandale laotatud põhul ja peavad plaani. Nad otsustavad põgeneda mitte Jõgeval, vaid siis, kui rong juba sõidab, kodule ligemal. Talumees Matto oleks kaasa tulemas, aga takistuseks saab tüse kõht, mis aknast läbi ei mahu. (Muuseas, Matto jõuab aastate pärast Siberist tagasi, võõral maal pidi ta oma karujõuga siloauke kaevama).

Ema Ella-Johanna ei ole plaanile vastu, lihtsalt ütleb: «Kui tahate, siis minge!»

Vend Aksli sõrme libistab ta ühe kullast, kolme kiviga sõrmuse.

Räbaldunud kindad

Sõrmus sai ühes tänu polkovniku auastmes mehele, kes 25. märtsi hommikul kell kolmveerand viis Ojastetele paberilt ette luges: «Olete rahva vaenlased ja määratud elama väljaspool vabariigi piire.»

Kui eestlastest küüditajate silmad juba toas ahnelt ringi vilasid, ütles polkovnik peeglilaual kuldsõrmuseid ja käekella märgates: «Võtke kaasa, seda kõike läheb teil vaja.»

Öösel kella ühe paiku, kui rong tuttava Tornimäe väikesel tõusul enne Tabiveret hoogu kaotas, hüppas Aksel Ojaste.

«Käis üle pea pervest alla kukerpalli,» mäletab vend Arnold. Siis ronis ta ise aknast välja, toetas jalad vaguni servale, tõukas end lahti ning jäi pintsakut ja jope saba pidi vagunikonksu külge kinni. «Kõlkusin käed-jalad lahti. Olin hetkega higine.»

Siis sai ta ühe jala piduriklotsi peale, teise käega rebis end lahti. Viimasel hetkel,muidu oleks teda tabanud Tabivere jaama veetorni raudtoru. Nahkkinnastest aga, mis käsi kaitsesid, ei jäänud pärast perroonile maandumist suurt midagi järele.

Vennad Ojasted kadusid aastateks punavõimude vaateväljast.

Ema tuli tagasi 1956. aastal. Vennad said sellest peagi kuulda.

Nad kohtusid metsaservas kodutalu lähedal.

«Ema ei usaldanud muidu meiega kohtuma tulla, kui saatsime talle tunnusmärgina selle kolme kiviga sõrmuse,» ütleb 1963. aastal end metsas varjamast loobunud Arnold Ojaste.