Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Aino Kartul vaatab elu india tarkuse kaudu

Heledajuukseline ja -silmne Aino Kartul tuleb koduuksele, üll erkroheline sari ja seljal süsimust pats, ning ütleb käsi justkui palveks kokku seades hindikeelse tervituse: nomaste!

Vanemuise teatri jumestusala juhataja on ennast vaevata grimeerinud india prouaks - laubal sätendamas abielunaise õnnemärk. Toas hõljub idamaist viirukisuitsu, seinal ripub pilt India pühakust Say Babast ja plaadilt kõlab klassikaline india muusika.

Mõne nädala pärast pühib naine teatritolmu jalgadelt ja sõidab viiendat korda oma unistustemaale darshanile - kohtumisele oma vaimse õpetajaga. «Kui inimesed unustavad, et elu on armastus, peab keegi seda meelde tuletama,» selgitab Aino.

Enam kui seitse meetrit riiet nõudnud sari jätab naine siiski koju, sest 20-ruupialine kehakate jätaks Indias odava mulje: «Täissiidist kaunite tikanditega sari maksab enam kui 4000 ruupiat.»

Äratundmine

Teater tuli Aino ellu ajal, kui tema kaks tütart olid väikesed, India aga hoopis varem - kui ta ise oli kolmeaastane. Kiviõlis elas tollal kirju seltskond. «Minu ettekujutuses olid nad kõik millegi eest põgenenud,» ütleb naine. Tänu muulasest hoidjatädile sai tüdruk vaevata selgeks vene keele.

«Vaatasin tollal india filme, suu lahti,» meenutab Aino. Plikatirtsule tundus, et ta elab vales kohas. Ta ihkas õppida india klassikalist muusikat ja tantsu ning osata selle rahva keelt.

«Tookord ma ei teadnud, et Indias räägitakse enam kui 800 keelt,» muigab ta. Kaheksa-aastaselt kuulis tüdruk hindikeelsest koolist Leningradis, kuid Venemaale minek ei tulnud kõne alla.

Muusikakoolis õppides tahtis ta harjutada mõnd india pala, kuid akordioniga oli see võimatu.

Tartu muusikakooli tuleku ajaks oli Ainol akordionist villand. Meeleldi oleks ta läinud üle kunstikooli, aga kartis vanematele pettumust valmistada.

Plikaeas mehele

Aino abiellus 18-aastaselt, enne muusikakooli lõpetamist. Õpilasmaleva tutvus tüüris abielusadamasse kolme nädalaga. 19-aastaselt sünnitas Aino esimese lapse.

Pärast muusikakooli töötas ta kolm aastat Antsla muusikakooli õpetajana ja tuli seejärel Tartusse tagasi. «Tartu meeldib mulle läbi ja lõhki,» tunnistab ta. «See on armsalt väike ja piisavalt suur linn.»

Noor ema tahtis astuda lavakunstikateedrisse, aga pere pärast mattis selle mõtte maha. Teater tõmbas Ainot kui magnet, aga enesekindlust nappis. «Esinemiste ajal pabistasin koledal kombel,» mäletab ta. Nüüd, kui on midagi olulist öelda, publik teda ei häiri.

Aino Kartul nautis õpetajatööd, aga teatriigatsus ei lasknud ometi lahti.

Naise teatrijutust tüdinud abikaasa ütles talle kord pahaselt: «Mine ja räägi ükskord Toomingaga, või lõpeta see jama!»

Sügisest saigi Aino Kartulist Jaan Toominga õpilane. «Nii kui teatriuksest sisse astusin, oli muu elu kadunud,» meenutab ta. See oli hingetoitev ja vaimustav hullus! «Mõnikord jätsin isegi lapsed üksi koju, aga minemata jätta ei saanud,» tunnistab naine. Osalemine rahvalauludega põimitud etenduses «Libahundimäng» oli vahva kogemus.

Draama vastu taevast

Draamanäitleja karjäär läks Ainol siiski vastu taevast. Ühel hetkel ei suutnud ta enam olla laval ainult selleks, et öelda: «Härra, teile on kiri…»

Mingil hetkel taipas naine aga, et hädaldamiseks pole põhjust. Ta kordas endale tihti india vanasõna «Parem kahetseda tegemata jäetut, mitte tehtut».

«Kasutasin oma vaba aega selleks, et olla koos lastega ja toita hinge,» ütleb ta. Ainost sai sage külaline abikaasa Avo juhitavas fonoteegis ülikooli raamatukogus, ta õppis innuga inglise ja hindi keelt.

Lutsu raamatukogust leidis ta 800-leheküljelise hindi-vene sõnaraamatu ning püüdis hakata seda ümber kirjutama. «Sain 200 leheküljega valmis, enne kui mõistus pähe tuli,» naerab ta.

1989. aastal läks Aino tööle Vanemuise grimmituppa ning käis Austrias staþeerimas. «Vahel tundub see töö raske - kui üks etendus ajab teist taga. Raskused on hea kool, kõike ei peagi kuldkandikul kätte saama,» usub ta.

Ainol on ebameeldiv kuulata, kui keegi nimetab praegust aega raskeks: «Raske aeg, see on sõda, nälg, hävingud ja epideemia.» Raskel ajal on ela-nud meie vanemad ja vanavanemad.

Teatud raskused suhetes ja töös on inimlikud, leiab Aino. Pole olemas head halvata ja vastupidi, sest need on üks tervik. Näiteks vihm valmistab meelehärmi päikese käes peesitajale, aga rõõmustab põllumeest.

Emadus - suurim kink

«Ei ole paremat asja maailmas, kui sünnitada endale sõbrad,» ütleb Aino. Verinoore emana ei osanud ta tabada kasvamise imet.

«Püüdke olla oma väikelastega koos, ärge minge tööle,» paneb Aino Kartul noortele emadele südamele. Armastus ei saa kedagi rikkuda, see annab turvatunde. «Kui ema on õnnelik, on õnnelik ka laps,» ütleb ta.

Aino on lugenud India hõimust, mille keeles ei ole kaht sõna - «vale» ja «tüdruk». Tüdrukuid kutsutakse seal väikesteks emadeks, kes ei tea vale tähendust.

Meeste ja naiste võrdõiguslikkuse nõuet peab Aino Kartul naeruväärseks. Tuleb tunda rõõmu sellest, et oled sündinud naisena.

Naisest algab kõik, tema annab oma tõekspidamised lapsele. «Armastav ema istutab tulevasesse mehesse respekti elu ja naise ees,» ütleb ta. Tingimusteta armastus ei ole kunagi kinnihoidmine, vaid vabakslaskmine.

Reis unistustemaale

Teatri kaudu pääses Aino esimest korda India-reisile. «Varem püüdsin India-huvi endas maha suruda, sest see kippus elu segama,» tunnistab naine.

«Indias loksus kõik paika, sest tundsin esimesest hetkest, et ma olen kodus.»

Elu ei ole kannatus, vaid õnn ja rõõm, õpetab india filosoofia. «Kui midagi on kehvasti, võime olla tänulikud, et ei ole veel kehvemini,» teab Aino.

Kord külas olles sattus talle kätte Say Baba ingliskeelne raamat ning jäid silma india elujuhised. «Elu on mäng - mängi seda, elu on kingitus - võta see vastu, elu on armastus - naudi seda, elu on unistus - tee see teoks,» kordab ta aeg-ajalt endale.

Kui vahel surub elu koormana õlgadele, ütleb Aino: «Koorem maha! Elu on mäng, milleks kannatada!» Küllap kõik tuleb õigel ajal. «Sa tahad maitsta magusat vilja - kui nopid ta liiga vara, on see toores, kui liiga hilja, siis see käärib,» toob ta näite.

Usk ja religioon

Aino arvates on olemas tõelised ja ebatõelised asjad. «Näiteks kunstlilled, need võivad olla meisterlikult tehtud, aga nad on surnud, isegi närtsinud lill kõrbes on kaunim,» mõtiskleb naine.

India filosoofia järgi on armastus nagu päike - ta on kogu aeg olemas, lihtsalt vahel on pilved ees. Kõik religioonid on läbi aegade õpetanud vaid üht - elada teistega armastuses ja kooskõlas. Tõde on kõigis üks, ainult väljendusvahendid on erinevad.

«Alati ei tea, milline teekäänak on õige. Aga üks on kindel - ma tahan seda teed käia,» ütleb Aino Kartul.

Tagasi üles
Back