Urmas Tartes, Eesti Looduse toimetuskolleegiumi liige
Eesti Loodus eile! täna? homme!?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne sõda ilmus ajakiri Eesti Loodus aastatel 1933-1939 ja uuesti hakkas ilmuma aastast 1958. Ajakirja väljaandmise eest on hea seisnud Eesti Looduseuurijate Selts, taasavamisest aga Eesti Teaduste Akadeemia ning kultuuri- ja keskkonnaministeerium oma eelkäijatega.
1958. aastast on väljaandmist toetanud riik. Ainult oma suurimate trükiarvude juures (70ndate aastate lõpul isegi üle 50 000) tootis ajakiri riigile ka kasumit. Tänane tiraaþ(ligikaudu 4000) isetasuvust ei võimalda. Ometi on jätkuvalt tegemist ajakirjaga, mille roll meie kultuuripildis on kaugelt suurem, kui võiks järeldada trükiarvust.
Eile heade tavadega
Eesti Loodus pole mitte kunagi olnud kellegi eralõbu, vaid tema kvaliteet ja renomee on kujunenud kõikide eesti looduseinimeste ühiste pingutuste ja missioonitunde tulemusena. Seega peab ka ajakirja saatuse kujundamine olema avalik.
90ndate aastate alguses oli olukord eriti raske. Riigil oli raha vähe ja kuivõrd ettevõtlus astus esimesi samme, arutati tõsiselt ka Eesti Looduse privatiseerimist. Kuigi arvamusi oli mitmeid, otsustati lõpuks, et ajakirja erakätesse ei anta, sest kommertsalustel ilmuvas ajakirjas ei pruugi olla võimalik tagada senist head akadeemilist taset.
Praegu pole tähtis, kas see otsus oli hea või halb, vaid et otsus tehti mängureegleid ja häid tavasid järgides.
1995 valis keskkonnaministeeriumi ja Perioodika ühiskomisjon ajakirjale uue peatoimetaja, Uno Siitani. Esimestel tööaastatel nägi ta tõsiselt vaeva, taotledes riigipoolset rahastamist, eelkõige keskkonnaministeeriumist.
Riigi rahastamine muutuski stabiilsemaks ja ajakiri tuli üleminekuaja majandusraskustest ilusasti välja. Edasi enam nii ilusti ei läinud.
Ühel hetkel oli äkki ajakirja väljaandjaks Eesti Loodus OÜ. Tuli välja, et vastavalt uuele äriseadustikule on moodustatud 110 000-kroonise osakapitaliga osaühing. Kõik osakud kuulusid tol hetkel siiski kirjastusele Perioodika, mis omakorda oli riigi omanduses aktsiaselts.
Osaühing ja juhtorganid moodustati kitsas ringis täieliku saladuskatte all. Ei toimetus ega toimetuskolleegium teadnud asjast midagi. Jah, juriidiliselt tehti kõik korrektselt, aga Eesti Looduse tavadele vilistati.
Täielik ehmatus tabas meid aga 23.aprillil. Selgus, et juba enam kui aasta, alates 19. jaanuarist 2000, kuulub OÜ Eesti Looduse osakapitali enamik tundmatu taustaga firmale Virgin Nature Worldwide LLC (VNW).
Tänased uskumatud lood
Asjast polnud teadlikud ei toimetus ega kolleegium, rääkimata suurimast rahastajast keskkonnaministeeriumist. Jälle: juriidiliselt võib asi korrektne olla, kuid nüüd trambiti ajakirja akadeemilised tavad ja ka ärieetika julmalt maa sisse.
Majanduslikult on tegemist kõige käpardlikuma äritehinguga, mida iial välja võib mõelda. Sisuliselt müüdi osakapitali laiendamise kaudu ligikaudu kahe miljoni kroonise käibega ajakiri kõigest 200 000 krooniga. Ei mingeid investeeringuid ega muid kohustusi.
Kõige uskumatum on asjaolu, et isegi peatoimetaja ja Eesti Loodus OÜ juhatus väidavad ennast mitte teadvat, kes on VNW taga. Ometi teab peatoimetaja, et tema on VNW esindaja Eestis? Kes siis andis volitused? Miks omanikku varjatakse?
Põhimõtteliselt on meil kaks võimalust. VNW taga on mõni soliidne ajakirjandusfirma, näiteks National Geographic, kes kohe-kohe investeerib ajakirja arendamiseks 5 miljonit krooni ja katab kahjumi ajakirja tavasid rikkumata.
Teine võimalus: VNW taga on lihtsalt teatud inimesed Eesti Loodus OÜ juhatusest, kes tahtsid kah ärimeesteks hakata ja riigi soliidset toetust (ikkagi ligi 1,5 miljonit krooni aastas!) pisut ümber jagada.
Kumb neist võimalustest tõele vastab, saame varem või hiljem teada. VNW investeeringuid ei ole igatahes kusagil näha ja ajakirja toimetus on kätte saanud koondamisteated. Kohe-kohe trükist ilmuv maikuu number jääks praeguse seisuga viimaseks.
Homme!?
Keskkonnaministeerium peatas igati põhjendatult segase taustaga Eesti Loodus OÜ finantseerimise. Ka Teaduste Akadeemia, kellega koostöös ajakiri ilmub, ei saa lubada enda kas või kaudset kaasamist segastesse finantsafääridesse. Rääkimata petetud toimetusest ja autoritest.
Küll aga on need asjaosalised ühel meelel kahes asjas: sellist ajakirja on meile vaja ja selle väljaandmine peab riigi toetusel jätkuma; praegune Eesti Looduse juhtkond on ennast täielikult kompromiteerinud, nad peavad tagasi astuma ja tuleb valida uus peatoimetaja.
Mõistagi peab ajakirja Eesti Loodus edasine areng toimuma majandusvormis, mis on usaldusväärne ja läbipaistev.
On siiski üks juriidiline nüanss. Kaubamärk «Eesti Loodus» on Eesti Loodus OÜ ja ühtlasi VNW omanduses. Põhimõtteliselt võib ka senine omanikering jätkata ajakirja väljaandmist, kui lähipäevil leitakse mõni erainvestor, kes tagab ajakirja rahastamise ja heade akadeemiliste tavade järgimise ning taastab sellega usalduse.
Kui aga investorit pole ja Eesti Loodus OÜ omanikes on säilinud autunne, siis peavad nad loovutama kaubamärgi näiteks keskkonnaministeeriumile, kes suudab edaspidigi ajakirja ilmumist toetada. Toimetus pole ju veel laiali läinud ja ka pärast mõnekuist seisakut on väljaannet taas käima saada suhteliselt lihtne.
Pole vist vaja mainida, et moraalset õigust kaubamärgile praegustel omanikel pole.
Urmas Tartes on Eesti TA looduskaitse komisjoni esimees, EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudi direktor.