Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sebra galerii on taas fotokunsti päralt - seekord on tööde autoriks fotograaf Herkki-Erich Merila, kelle nimi on tõenäoliselt paljudele tuttav.
1980. aastate lõpus vaikselt esile kerkinud Merila on nii eraldi kui koostöös Peeter-Maria Lauritsaga jõuliselt kujundanud ja avardanud eesti publiku arusaamu kunstilise foto mängumaade ulatusest.
Kaheosaline näitus Sebra galeriis on järjekordne samm selles suunas.
Kunstiteadlane Holger Rajavee nentis näituse avamisel rahulolevalt, et õnneks on Merila suutnud jätta ületamata piiri, millest algab tüütu ülikunstilisus.
Kass on lüpsmata
Lakooniliselt mõjuv näitus balansseeribki inimlikkuse ja steriilse maitsekuse piirimail. Kuigi kõigil piltidel on kujutatud inimest, pole tegu tavapärase portreenäitusega.
Autor väidab, et teda huvitab ennekõike küsimuse loomine pildi ja vaataja vahele.
Tehniliselt on foto kohta respekti äratava formaadiga tööd vägagi pilkupüüdvad. Arvutist prinditud monokroomsed tõmmised lasevad hõbedasel aluspinnal läbi kumada, luues kohati hologrammidega sarnaseid ruumilisi efekte.
Tavapärasest erinev on ka see, et tegemist pole fotomenetlusel saavutatud tulemustega - kaamera, negatiiv, paber -, vaid kujutatu on salvestatud vahetult skanneriga.
Koerale vaja õlut kanda
Lähemal uurimisel märkab vaataja nii mõnelgi pildil kohti, kus modelli põsk või ninaots on vastu skanneri klaasi surutud.
Skanneri valikut põhjendas Merila sellega, et momentvõtte puhul jäädvustub inimene staatiliselt, ent skaneerimiseks kuluva kümmekonna sekundi jooksul toimuvad mikroliigutused annavad sootuks teistsuguse tulemuse.
Sama põhimõtet pooldab ka ta kolleeg Toomas Kalve, kes kasutab pildistamisel pikka säriaega nõudvaid fotoplaate.
Vahepealkirjadest niipalju, et need on Merila enda repliigid. Tihti on temalt küsitud, mida ta oma piltidega öelda tahab. «Kui tahan öelda, siis kirjutan,» vastab autor ja ütleb surmtõsise näoga: «Kass on lüpsmata, koerale vaja õlut ette kanda.»
Kas ongi vaja alati paaniliselt otsida peidetud sõnumit ja pabistada, et seda leidmata primitiivse mulje jätad? Merila rahustab sellised kunstisõbrad maha, öeldes, et sageli mingit sõnumit polegi.
On ainult tema enda tahtmise järgi vaadatavasse vormi talletatud inimesed, esemed ja muu maailm. Just sellistes omavahelistes suhetes ja suurustes, mis talle tegemise hetkel kõige sobivamad tundusid.
Suhtumine aga muutub ja küpseb ajas. Mõne seeria esimene töö, mis valmimishetkel tundus võrratuna, kahvatub järk-järgult uuemate valmides.
Seega ei saa Merila näitusi võtta kui lõplikke ja krestomaatilisi. Pigem on nad protsessi osad, mille kaugemaid suundi ja kujutletavat finishit ei tea tõenäoliselt ka autor ise.
Mats Õun
tartu@postimees.ee