Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
Bioloogiadoktor Kuulo Kalamees astus seeneriigi radadele esimest korda tudengina ja on seal rännanud tänaseni peaaegu poolsada aastat.
Kui Kalamees käis esmaspäeval Tartu ümbruses seeni vaatamas, võinuks õhtusöögiks kavandada kurreliprae. Ent nii suure saagi kogumiseks olnuks sel aastal tarvis metsas viibida palju enam kui tunnike.
«Kevadel tuleb seenelkäimiseks varuda palju aega,» nentis bioloogina 1958. aastal Tartu Ülikooli lõpetanud seeneteadlane, kahlates Tiksoja puude all krabisevates haavalehtedes.
«Kurrelil on kollakaspruun kübar pika valge jala otsas. Ta on küllalt suur, kümne sentimeetri kõrgune, ja silmatorkav. Tal on mürkli moodi kübar, kuid selle alumine serv ei kasva jalaga kokku nagu mürklil, vaid on kuni jala tipuni vaba ja ripub seal nagu kelluke,» rääkis Kalamees.
«Kurrel on maitsev söögiseen, parimaid kevadseeni üldse. Süüa tuleb teda kupatamata, lõigata viiludeks ja praadida pannil lühikest aega, muidu läheb vintskeks. Näete, siin ongi üks,» lisas ta vaid viis minutit pärast seda, kui oli haaviku serval autost välja astunud.
Mükoloogid pidasid kurrelit mõnikümmend aastat tagasi Eestis harvaks. Nüüd on märjad lodustuvad haavatukad neid täis.
1977. aastal bioloogiadoktori kraadi kaitsnud Kalamees on nüüd neljandat aastat Tartu Ülikooli emeriitprofessor.
Tema abikaasa, Põllumajandusülikooli keeleõppejõud Milvi Kalamees ütles, et perele meeldivad kõige rohkem kivipuravikud ja kukeseened.
«Tavalisi seeni soolame. Et sool pärast toiduvalmistamisel välja tuleks, peame mitu korda keetma,» ütles bioloogiadoktori abikaasa.
Kurreleid praeb Kalamehe pere võiga. «Neil on huvitav omapärane maitse, nii et sibulat lisame vähe. Kurrelitega sobib ka muna,» ütles Milvi Kalamees.
Euroopast tulnud
Kurrel ei ole ainus seeneliik, mis on meil viimastel aastakümnetel tavaliseks saanud. Üks selline on ka sügisene kuldmampel.
«Meil leidub isegi Lõuna-Euroopa seeni. Näiteks sügisene hästi lihakas loor-kärbseseen, mis on hakanud kasvama Lääne-Eestis ja saartel. Tema niidistik on siin olnud vist ammu. Nüüd on kliima soojenenud ja moodustuvad viljakehad.»
Põllumajandusülikooli zooloogia ja botaanika instituudi praegust vanemteadurit Kalameest võib seente leidmisel imetleda. Ta märkab neid kiiresti, sest teab, kuhu vaadata ja mida täpselt otsida. Ka tema kolleeg Ain Raitviir kiidab omaaegse ülikoolikaaslase tähelepanelikkust.
«Kuulo Kalamees õppis minust kolm kursust eespool. Hakkasime juba tudengitena koos metsas käima ja kord tegime temaga kahekesi kahenädalase jalgrattaretke Alutaguse metsadesse,» meenutas Raitviir.
«Kõige suhtes, mis ta teeb, on ta ülikriitiline. Ta on väga hoolas ja tähelepanelik. Kui ta midagi seene kohta välja ütleb, võib seda tõesti tõena võtta. Praegu on ta meie lehikseente parim tundja,» märkis Raitviir.
Mitme seeneraamatu autor ja kaasautor ning mullu digitaalselt välja antud «Eesti seenestiku» koostaja, toimetaja ja põhiautoreid Kalamees käib metsas sageli. See ei ole tema töökohustus, vaid vajadus.
Looduse vastu hakkas ta huvi tundma Tartu 6. keskkoolis õpetaja Hans Kõiva õhutusel ja unistas isegi botaanikuks õppimisest. Kursusevenna ja varalahkunud kolleegi Peeter Põldmaaga tudengiaegses vestluses tekkis aga tahtmine seeneriiki uurida.
Isa ees, lapsed järel
Raamatute kirjutamine oli nüüdsele mükoloogile tuttav juba lapsepõlves, sest tema isa, sporditegelane Aleksander Kalamees, pani kaante vahele kolm teost. «Need on mul aukohal,» ütles seeneteadlane.
Lehikseente praeguse parima tundja vanemad seenil ei käinud, küll aga on loodusesse viinud oma järeltulijaid maast-madalast Kuulo Kalamees.
Seetõttu pole ime, et tema tütar Külli on bioloog ja töötab Tartu loodusmajas ning et poeg Lauri on metsamees, kes koostas diplomitööks puidul kasvavate lehikseente määraja.
Loodus on lähedane ka poegadele Vallole, kes on fotograaf ja Tartu kõrgema kunstikooli õppejõud, ning Marttile, kes on lõpetanud sama kunstikooli ja kelle disainitud tool leidis Kölni messil tunnustust.
Samblik on seen
Kui Kalamees märkas kõduneval oksal kilpsamblikku, selgitas ta, et tänapäevase süstemaatika järgi kuulub seegi seeneriiki. «Pikka aega on samblikke peetud taimedeks, seejärel eraldi rühmaks, aga et seenkomponent on samblikes domineeriv, siis kuuluvad nad nüüd seente hulka.»
Praegu levinuima käsitluse järgi tunnustatakse orgaanilises maailmas seitset riiki: seeneriik, taimeriik, loomariik, ainuraksete riik, esiviburlaste riik ja kaks bakterite riiki - ürgbakterid ja pärisbakterid.
«Minu õpetaja professor Vaga oli juba 1950ndatel aastatel veendunud, et seened ei ole taimed. Siis ei võtnud see idee maailmas võimust. Nüüd aga on õpikuteski kirjas, et seened on omaette riik.»
Seened on taimedest nüüdseks lõplikult lahku löödud. Samas on seeneriigist näiteks limakud ehk limaseened ümber tõstetud ainuraksete riiki.
«Nad on amööbitaolised ning roomavad kulendite abil puidus ja pinnases ringi. Kui nad hakkavad viljakehasid moodustama, ronivad nad pinnasest taimevarrele, kännule või puuoksale. Neid on silmaga näha siis, kui nad kattuvad kestaga ja tekivad eosed,» selgitas teadlane.
Limakute hulka kuuluvad näiteks kändude lõikepindadele tekkivad oranþid sentimeetri suurused padjakesed, mida rahvas nimetab kratisitaks.
Vasula järve äärest poole kilomeetri kaugusel kuusikus tabas astumine krõbisevaid käbisid. Mõnel neist oli koha leidnud pisike käbikõrges. «Väga hea söögiseen,» kiitis Kalamees vintske peene jala otsa kinnitunud viiesendise mündi suuruseid kübaraid.
«Olen neid pannitäie lõiganud - tunnikene kulus ära. Nad lähevad panni peal kokku, nii et sealt sai vaid mõne lusikatäie,» meenutas ta.
Talvest talveni
Kahjuks olid käbikõrgesed juba ära kuivanud. «No mis sa tahad, nad on siin jõulust saati talv läbi lume all olnud,» kaitses seeneteadlane kuuse-käbikõrgeste õigust kevadisele söömiskõlbmatusele.
Samas kuusikus kasvas kõdustel lepaokstel verevaid karikseeni. «Neist saab teha ikebanasid, kui võtta rohelist sammalt, viia tuppa lauale ja istutada neid sinna sisse,» kiitis Kalamees seenekaunitare.
Kuigi seeni võib korjata kevadel, suvel, sügisel ja talvel, saabub põhihooaeg augustis. Selle rikkalikkus oleneb ilmast.
«Kui suvi on kuiv, siis suuremat seenelkäimist augustis ei tule. Kui juuli on sademeterikas, on augusti teisel poolel loota juba pilvikuid ja kõiki teisi tavalisi suveseeni,» ennustas ta.
Suviseid seeni möödunud esmaspäeval metsa all mõistagi ei olnud näha. Vaadata saab neid aga kas või kohe see, kellel on käepärast Kuulo Kalamehe koostatud CD «Eesti seenestik».
Akadeemik Erast Parmasto hinnangul võtab läinud aasta lõpul ilmunud laserplaat kokku senise eesti seeneteadlaste, sealhulgas doktor Kalamehe töö. «See pole siiski tema luigelaul. Praegu kirjutab ta seenemäärajat,» ütles Parmasto.
Erast Parmasto
Seeneteadlane, akadeemik
Kuulo Kalamehe raamat seentest, mille tiraaþ müüdi 1966. aastal läbi kuu või paariga, on seni ainuke põhjalikum raamat Eesti seente kohta. Kümmekond aastat hiljem asus ta kirjutama paremat, tegi seda aastaid, kuid käsikiri jäi vedelema kirjastusse Valgus.
1990ndate aastate keskel asus ta käsikirja põhjalikult ümber tegema. Raamatuna ilmumisel oleks selle hind olnud selline, et lihtne seeneline ei oleks seda jõudnud osta.
Tuli hiilgav mõte anda «Eesti seenestik» välja laserplaadina. Hind on üle saja krooni, mis on niisuguse teose kohta häbemata vähe, kuid taskukohane isegi neile, kes seentest saavad lisateenistust. Ostnud on seda ka koolid ja raamatukogud.
«Eesti seenestik» võtab kokku meie seeneteadlaste töö, samuti doktor Kalamehe töö, mida ta on teinud üle 40 aasta. See pole siiski tema luigelaul, sest praegu näiteks kirjutab ta seentemäärajat.
Tal on jätkunud sitkust teos välja anda laserplaadina, nii et küllap tuleb päev, mil saame seda näha ka raamatuna.
Olen üks «Eesti seenestiku» kaasautoreid ja mul on raske teose kohta midagi halba öelda. Kui, siis et otsingusüsteem võiks parem olla.