Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tavatsetakse öelda, et uus on põhjalikult unustatud ja siis jälle üles leitud vana. Jaak Olepi kunsti puhul kehtib see käibetõde sajaprotsendiliselt.
Olepit teab keskealiste ja veidi vanemate põlvkond kui asjatundlikku ja teravmeelset kunstikriitikut. Sirbi ja Vasara kunsti- ja arhitektuurikülgede toimetajana kujundas ta 1970. aastate teisel poolel Eesti kunstielus käibinud seisukohti.
Noortele seostub Jaak Olep 1990. aastate lõpus ajalehes KesKus ilmunud satiiriliste kirjutistega poliitika ja ajaloo teemadel. Aga nii vanemale kui nooremale põlvkonnale pakub üllatuse Jaak Olepi praegu Tartu lastekunstikoolis avatud näitus.
Intelligentse inimese kunst
Kujutava kunstnikuna oli ja on Tartu ülikooli ajalooteaduskonna lõpetanud Olep vaieldamatult sellisel tasemel, milleni sajad professionaalidena tegutsevad kunstnikud eales ei küüni. Sealjuures mahub valdav osa tema suhteliselt napist loomingust aastatesse 1967-71.
Avalikud esinemised said teoks tol ajal Tartus tegutsenud kunstirühmituse Visarid ridades, mille üks asutajaid oli ka Olep ise.
Koos Olepiga Visarites tegutsenud Kaljo Põllu ütles näituse avamisel, et ilma Jaak Olepita pole eesti kollaaþi ajalugu (kui selline ükskord olema saab!) lihtsalt võimalik kirjutada. Olep polnud mitte ainult kunstnik ja kriitik, vaid ka originaalne mõtleja, kes maailma asjad selgeks juurelnuna oskas tulemuse veenvas vormis esitada.
Põhimõttelise nonkonformistina jäi ta puutumata nii punase kui sinimustvalge ajastu vaimsest prostitutsioonist. Olep oli oma elu lõpuni tõeline boheemlane selle sõna kõige paremas mõttes.
See julge oranþ
Boheemlaslikult elurõõmsad on ka Olepi kollaaþid ja maalid. Popkunsti ja hipiajastu stilistiliste mõjutuste kõrval moodustab Jaak Olepi kunstiloomingu selgroo siiski isikupärane rütm ja kompositsioonitunnetus.
Kuigi Olep tegi läbi Tartu ülikooli kunstikabineti kolmeaastase stuudiumi, piirdus ta targu tehniliselt üsna lihtsate võtetega.
Akvarellitehnikas geomeetrilisi kompositsioone pingestavad ajakirjadest välja lõigatud pildidetailid ja kirjaelemendid. Koloriidis domineerivad kirkad toonid, eelistuseks enamasti roheline ja oranþ.
Kaljo Põllu leidis, et ka Jaak Olepi ellusuhtumist iseloomustavaks värviks sobib kõige paremini just vitaalsuse, optimismi ja julgusega seonduv oranþ.
Ekspositsiooni täiendavad Jaak Olepi elu ja tegevust kajastavad stendid. Tagumises saalis köidavad pilku Miljard Kilgi ja Mare Mikofi portreed Jaak Olepist.
Mats Õun
tartu@postimees.ee