Tähtvere mõisnik ehitas kõrtsi kõrvale teatri

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

150 aastat tagasi olid Tartus teatrietendused keelatud. Üks ettevõtlik teatrimees avas aga linna piiri taga Tamme mõisa kõrtsiõuel 600 kohaga suveteatri.

Tartu praegusel, tänavu oma viiendat hooaega alustaval Emajõe Suveteatril, kus tavatumates vormides lavastatakse tavapäratuid etendusi, on piiramatult võimalusi.

Mängitud on nii Toomemäel kui Emajõel ja selle kaldail, sel suvel on plaanis vahelduseks nelja seina vahele kolida.

Poolteist sajandit tagasi valitses aga ülikoolilinnas teatrikeeld.

Keisri karm korraldus

Kui 1802. aastal sai Tartust taas ülikoolilinn, keelati keisri korraldusel siin avalikud teatrietendused.

Harvadel juhtudel ülikooli nõukogu siiski lubas mõnel näitetrupil õppetöö vaheaegadel etendusi anda, kuid alati järgnes sellele täielik keeld nii rändtruppidele kui ka kohalikele, oma linna asjaarmastajatele.

Selline kõigutamatu otsus langetati ka 1812. aasta sügisel pärast suviseid teatriõhtuid. Siitpeale jäigi Tartu mitmeks aastakümneks ilma avaliku teatrita.

Jumal, keiser ja bursh

Karmi piirangut põhjendati väitega, et teater kütab üles niigi rahutute üliõpilaste meeled. Etendustele järgnesid kaklused ja kokkupõrked politseiga.

Eks käitunud tollased, peamiselt aadliperekondadest pärit üliõpilased Tartu kui väikekaupmeeste ja käsitööliste linna tänavail liiga uljalt ja väljakutsuvalt.

Tudengite koerustükid vürtsitanud kogu linna avalikku elu.

Tihedais ridades mööda tänavaid kõndida ja nõuda, et neile aupaklikult teed antaks, kuulunud süütute naljade hulka. Oli levinud kõnekäänd: kõige kõrgem ja vägevam on Issand Jumal, tema järel on Vene keiser ja siis kohe tuleb Tartu burð.

19. sajandi esimesel poolel tähendaski Tartu linn riigile eelkõige ülikooli ja tema üliõpilaskonda.

Üliõpilased, kes soovisid tugevaid elamusi pidulikumalt väljendada, said seda teha akadeemilises klubis (Akademische Musse, asutati 1814), kus reeglipäraselt käisid koos õppejõud ja üliõpilased ning linna haritud inimesed.

Selles akadeemilises ühingus võis isekeskis välja tuua 6-8 etendust aastas ja enesestmõistetavalt ikka siivsalt, rektori ja klubi juhatuse ohjava pilgu all. Klubietendustel mängis kaasa ka ülikooli õppejõude.

Suveteater kõrtsisaali

Kutseliste näitetruppide linna keelamine viis selleni, et 1857. aastal seadis näitleja Carl Theodor Nielitz tollase Riia postimaantee äärses Novumi kõrtsis, mille üliõpilased olid Valge Hobuse kõrtsiks ümber nimetanud, sisse suveteatri.

Suveteatri edasist lugu teab hästi koduloolase hingega geodeet ja arhitektuuriajaloolane Uno Hermann.

Esimesel aastal esines saksa näitetrupp Tallinna Saksa Linnateatri direktori Nielitzi juhtimisel Novumi kõrtsi (praegune elumaja Riia 93) saalis.

Nutikas Nielitz, kes pidi teatrijuhina hoolt kandma ka oma teatrirahva suvise hõivatuse eest, pöördus vahendajate kaudu Tähtvere mõisaomaniku Emil von Wulfi poole ettepanekuga ehitada Novumi kõrvale üks kerge suveteatri hoone.

Euroopast Peterburi reisijad peatusid esinduslikus, söögi- ja ööbimiskoha võimalusega kõrtsihoones meeleldi. Meeleldi olid enne Peterburi jõudmist nõus siinses suveteatris oma vormisolekut kontrollima ka pikal teel viibivad kunstnikud, näitlejad ja lauljad.

Mõisnik Wulfi valdused

Tähtvere mõisaomaniku Emil Wulfi nõusolekul ehitatigi tema suurmõisale kuuluva Tamme karjamõisa maale kõrtsi kõrvale kerge puitehitis suveteatri jaoks. Wulf ehitas ja Nielitz rentis - mõlemad julgesid loota oma kulutused tagasi saada.

Uno Hermann tõstab sõrme: kas te teate, et Wulffidele kuulusid veel Kärevere ja Laeva mõis, samuti Tõrvandi ja Tüki mõis ning veel üks mõis Lätimaal.

Aga kus asus Tamme karjamõisa peahoone ise, kui kahekorruseline esinduslik kõrtsihoone seisis Riia postimaantee ääres?

Paljusid Tartu ja Eestimaa maid mõõtnud Uno Hermann jagab meelsasti oma teadmisi.

19. sajandi algul oli Tartu linna piir praeguse Veski tänava kohal. Tamme linnaosas laiusid siis veel põllud.

Sadakond meetrit Suurt kaart pidi, mööda vana põlispuudega alleed minnes jõuaks peagi ka mõisahooneteni, aga need on tänaseks lao- ja tööstushooneteks ümber ehitatud.

Pöördume nüüd tagasi Novumi suveteatri juurde. Kõrtsi kõrvale, vanade pärnade alla ehitatud kerge teatrihoone mahutas 600 (!) istekohta. Hüüumärk on siin sellepärast, et Tartus oli tollal vaid ligi 14 000 elanikku.

Nielitz kutsus oma suvetruppi näitlejaid Saksamaalt ja Peterburist, sellesse kuulus ka Nielitzi abikaasa.

Linnarahvas ei pidanud paljuks jalutada kogu perega linna taha teatrietendustest meelelahutust saama.

Nii kestis see 12 aastat. Tartlased said Euroopa kuulsaid kunstiinimesi näha.

Näiteks 1859. aastal oli välja kuulutatud ooperisesoon, 1860. draamaetendused ja teatrikapell, 1862. aasta suvel on esinemisvõimalusi antud asjaarmastajate truppidele, kes tegid oma heategevusetendusi Peterburi põlengutes kannatanute toetuseks. Kõik mis siin ette kanti, polnud alati sugugi hiilgav.

Tartu saksakeelsete ajalehtede teatrikriitikaveerge jälgiti Peterburiski tähelepanelikult, Tartus esinevaid kunstnikke oli ju Peterburi oodata.

Teater linnas tagasi

1867. aastal lubas keisrivõim, toetudes Balti kindralkuberneri ettepanekule ja siseministri nõusolekule, anda ülikoolilinna sõitnud näitetruppidel avalikke teatrietendusi. Kuid seda võis teha ainult ajal, mida ülikool ja kohalik võim ise sobivaks pidasid. Siitpeale hakatigi ülikoolilinnas jälle teatrit tegema.

Saksa Käsitööliste Selts ehitas oma aeda (praegune Tiigi ja Vanemuise tänava vaheline park) ajutise suvelava.

Seal käis esinemas ka Nielitzi Novumi trupp linnatagusest suveteatrist. Novumi teater lõpetas oma tegevuse 1869. aastal, kerge teatriehitis Riia maantee ääres lammutati 1874. aastal.

1870. aastal valmis saksa seltsi suveaias linna päris esimene teatrihoone.

Saksa suveteatrimaja sai oma publikut rõõmustada vaid 34 aastat. 1904. aastal põles hoone maha.

Küllap teatrimuusad Thaleia ja Melpomene andsid jõudu ka Tartu näitlejatele. Aastail 1914-1918 kerkis saksa seltsi ilusasse suveaeda esimene üdini nõuetekohane teatrihoone. See on tartlastele armas tänaseni.

Pärast Vanemuise suure teatrihoone ehitamist (1967, 1970) jäi see väikeseks Vanemuiseks.

    Tagasi üles