Sellise pealkirja pani punakujude saagat uurinud Tartu Postimees 6. novembril 1996.
Unustatud kolikambrikujud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuus aastat tagasi 1. novembril võttis linnavolikogu vastu otsuse kõrvaldada monumendid ja mälestusmärgid, mis ei peegelda tõeselt ajalugu,» kirjutas leht toona. «Maha võeti Aleksander Kuke ja August Korgi, Hans Heidemanni, Nikolai Burdenko, Helene Kullmani ja Kodusõja kangelaste monument, lisaks veel terve hulk mälestuskive. Lenin oli minema veetud veelgi varem. Hiljem lisandus sellesse nimekirja üliõpilaste ja õppejõudude-revolutsionääride rüüstatud monument.»
Leht meenutas, et 1991. aasta septembris pidas linna monumendikomisjon paslikuks eksponeerida kõrvaldatud punamonumente kui kurioosumeid.
Nn viirastuste aia asukohaks pakuti kunagise ohvitseride maja tagust mäenõlva.
Juba paar kuud hiljem oli selge, et plaanist ei saa asja, sest pole raha.
1992. aasta septembris tegi monumendikomisjon ettepaneku monumendid enampakkumisel maha müüa.
Samal ajal tutvus Tartu kunstimuuseumi ekspertiisikomisjon Lenini, Kuke ja Korgi, Heidemanni, Burdenko ja Kodusõja kangelaste skulpturaalsete osadega. Komisjon ei pidanud vajalikuks neid kunstimälestistena arvele võtta ega säilitada, leides, et need pole kunstiliselt õnnestunud ja nende tegemisel pole kasutatud eesti kunstis unikaalseid võtteid, et eesti monumentaalplastikas on need reamonumendid ning seetõttu pole mõtet neid esile tõsta.
Samas olid eksperdid seisukohal, et kujud on väärtuslikud ajaloo kontekstis.
1993. aasta jaanuaris otsustas linnavalitsus müüa punamonumendid oksjonil maha või kasutada ära materjalina. Müügist saadud raha oli plaanis kasutada rüüstatud monumentide taastamiseks.
Sama aasta aprillis jäi oksjon ära, sest huvilisi polnud.
«1993-1996 - üldine vaikus,» möönis viie aasta tagune Tartu Postimees. «1996. aasta november. Kuus aastat punamonumentide mahavõtmisest. Lenin seisab endiselt ASi Bron kuuris, Kukk ja Kork, Heidemann, Burdenko, Kodusõja kangelased ja Kullman - või õigemini see, mis neist järel on - vedelevad AS Raidkivi laoplatsil. Unustatuna.»
Leht küsis toona ka kunstitegelaste arvamusi kujude kunstiväärtuse ja võimaliku eksponeerimise kohta.
Kujur Mati Karmin: «Ma arvan, et kunstiväärtust neil ei ole, nad on üsna tuimad.»
Karmin leidis aga, et kujudes on palju õpetlikku ja seepärast pole õige neid mälust kustutada. «Nende eksponeerimiseks tuleks leida kontseptuaalselt huvitav taust või koht, kus kõik saaksid käia neid vaatamas ja ka mõtisklemas aja ja kunsti suhte üle,» rääkis ta.
Kodusõja kangelaste monumendi autor Endel Taniloo märkis, et kõigil punakujudel oli kunstiväärtus.
«Paraku on see aeg, kui oleks saanud monumendid kusagile teise koha peale panna, ammu möödas,» oli Taniloo seisukoht. «Seda oleks pidanud kohe tegema, mitte nii, et kisutakse maha ja lõhutakse ära. Hakata puuduvaid osi taastama, see pole enam see.»
Taniloo nägi lahendusena anda see, mis kujudest järel, üle Tartu kunstimuuseumile.
Enriko Talvistu, Tartu kunstimuuseumi toonane direktor, tõrjus pakkumise tagasi, öeldes, et ainus stilistiliselt põnev kuju on «Meelis ja Vjatshko», sotsialistliku realismi hea näide.
«Teised on liiga realistlikud skulptuurid ja äravahetamiseni sarnased 10 000 teise varem või hiljem tehtuga. Nad ei kuulu museaalsetena või kogutavatena kunstiteoste hulka,» kinnitas Talvistu.
Ka oli Talvistu veendunud, et Eestis on põneva teemapargi rajamiseks liiga vähe punamonumente.
TPM