Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu Eestis enne 1940. aasta suve ja pärast - võrdusmärki polnud võimalik tõmmata. Mitu vintpüssi, sealhulgas Tallinna Arsenali vabriku täpsusrelv, ja püstolid said korralikult sisse õlitatud, kaltsude sisse mähitud, kasti pandud ja maha maetud.
Matmispaiga saladust ei rääkinud Kotkaristi Hõberisti kavaler Eduard Volmer ja ta naine Linda mitte kellelegi. Tänini on relvad kuskil seal Mulgimaa südames Paistu kihelkonna Mustapali külas, Volmerite Kaasiku talu maades.
Saksa okupatsioon - vastuoluline, vahel vennaarmuta aeg. 1942. aasta lõpus läks Eduard Volmer haarangu eest hoiatama kooliõpetaja Alfred Järve, kes varjas end sakslaste eest Holstre omakaitse kompaniiülema Theodor Härmase talus. 1943. aasta lõpus kadus Eduard Volmer selles teos süüdistatuna vanglasse. Jäljetult.
Linda Volmer pidi juba üle karjaaia vaatama küündivat poeg Vellot sestpeale üksinda kasvatama. 1943. aastal hukatud Alfred Järve naine Anna andis koolipintsaku riide ostmiseks raha.
Relvakast püsis peidus, aga ühe saksa üksuse põgenemistee oli takerdunud samas Kaasiku metsas. Lahinguvarustus jäi maha ja ega noor nõukogude kord kohe seda koristama jõudnud tõtata.
Igal endast lugu pidaval pärastsõjaaegsel Mustapali külapoisil oli oma väike arsenal, Vello Volmer polnud erand. Karjamaa talu taga kaikus salajastest märgilaskmispaukudest.
«Relvad pole kunagi õnne toonud!» Nõnda öeldes viskas Linda Volmer pojalt kätte saadud sõjariistade lukud kemmerguauku ja torud linaleotiiki. Siiski sai Vellost Eduardi eeskujul laskesportlane ja jahimees, ühesõnaga - seltsielutegelane.
Viljandi järve ääres võidusõidujalgratturite suvelaagris tuttavaks saanud Eevi ja Vello Volmeri perre sündis 17. detsembril 1963. aastal poeg Jaak. Pereisa töötas siis veel Lõuna Elektrivõrkudes, hiljem pidas aga Elva lasketiiru direktori püssirohulõhnalist ametit ja nõustas laskmise alal Tartu jahindusklubi.
Kui kuueaastane Jaak veel lasteaias käis, võtsid Teedla jahiseltsi mehed ta kaasa Palupera jaama kanti metsatukkasid kammima. Õhtuks sai iga kütt jänese, ajajana koera rolli täitnud Jaaku vaevas aga tohutu joogijanu. Isa lõikas pussiga putkevarre, meeste hulka vastu võetud poeg jõi sellega selgeveelisest kraavist nagu kõrrega.
Kolmeteistkümneselt laskis Elva lasketiirus juba väikese täpsuslaskuri kuulsuse omandanud Jaak Volmer Uderna lähedal oma esimese põdra. Ema Eevi küpsetas ahjupotis eriliselt maitsva porganditega prae.
Jahis on kõik kütid võrdsed Loodusega suheldes kasvab terve inimene, ütleb üksteist aastat Tartu jahindusklubi direktori ametit pidanud Jaak Volmer.
Kuidas jahimeestel uues Eesti Vabariigis läheb?
Nõukogudeaegne 10-rublane aastamaks on asendunud 400-kroonise maksuga, aga jahimehed pole laiali jooksnud. 60ndate aastate lõpust 80ndate alguseni oli Eesti metsas kuldaeg, loomi liikus palju. Jahimehi oli siis 20 000, igaühe kohta tuli aastas üks lastud suuruluk, põder, siga või kits.
Nüüd on 14 000 jahimeest ja lastakse vaevalt kümme tuhat suurulukit.
Mis on selle põhjuseks?
Relvi on inimeste käes rohkem ja salaküttide käes teevad need ka pahandust. Teiseks on loomade toidulaud ahtamaks jäänud, pole enam suuri viljapõlde. Eks mõju ka metsaraiumine.
Kas ühiskonna sotsiaalne kihistumine puudutab ka jahimeeste ahelikke?
Jahis on kõik võrdsed, aga püssides ja autodes on küll erinevus. Ka meeste väljanägemine on muutunud. Nõukogude ajal olid kõik maamehe moodi riietatud, nüüd kannavad edasijõudnumad erirõivast, sellist, mis auru välja laseb, kuid vett sisse ei lase.
Naljaga pooleks öeldakse, et väga rikas mees peab jahti sõltumata riigikorrast, läheb Senegali ninasarvikut laskma siis kui tahab. Rikkamad mehed on ühinenud küll üksikuteks jahtideks, kuid mitte sektsioonideks.
Ikkagi kehtib seadus, et kui mees on ülbe, kaob ta jahist nagu tulejutt.
Mida tähendab tänapäeva kütile jahieetika?
Nõukogude ajal, kui jahimeestel lasus laskmiskohustus, püsis jahieetika varjusurmas. Aga siiski oli meeste vahel selgeks tehtud, et mets pole püssiharjutamise koht. Ja kes looma lasuga vaid vigastas, see saadeti lasketiiru.
Et lume pealt kitse laskma ei minda, vees ujuvat lindu ja magavat jänest ei tulistata, õpetas mulle isa. Lumevaesel talvel oli vagude vahel tukkuv jänes kaugele näha, aga enne tulistamist tuli ta jooksu ajada, pääsemisvõimalus anda.
Kunagiste jahinduse infolehtede asemel ilmub oma jahimeeste ajakiri, eks seegi ole samm eetika suunas.
Mis ikkagi sunnib teid muid toimetusi jätma ja jahile minema?
Küpseks jahimeheks ei saada paugupealt.
Üks verivärske kütt tahab looma üle kavaldada, teine uhket trofeed. Jahilkäimise alguses ihkasin samu asju.
Praegu mul ei ole seda tunnet, et pean metsa minema selleks, et looma lasta. On käes selline tasakaalukas aeg, käin jahil puhtalt seltskonna ja looduse pärast.
Aga ega ma oma varasemaid jahilkäike kahetse ja roheliseks pole hakanud. Jaht on looduse kasutuse viis.
Millise relvaga ja millise koeraga te metsa lähete?
Kui mõni jahimees küsib minult nõu, millist püssi osta, siis soovitan vene siledaraudset jahipüssi, Tuula või Iþevski tehase toodangut. Need on suhteliselt odavad, kuid head relvad. Kasutatud vene haavlipüss maksab 3000 krooni. Ise käin metsas isa pärandatud kaheraudse IÞ-54-ga.
Koera nimi on Suli. 12-aastane vene-euroopa laika.
Viite juba mitu aastat talviti metssigadele süüa. Miks te seda teete?
Tütarde, kümneaastase Eva-Lotta ja üheksase Ilo-Kaisa pärast. Et nad loodusest õigesti aru saaksid. Vaid hunti, ilvest ja karu pole lapsed näinud, kõiki teisi metsloomi küll.
Jahile pole ma tüdrukuid kaasa võtnud, nad pole kippunud ka. Emajõel Palupõhjas oleme kevaditi koos viidikaid püüdnud.
Loodusega suheldes kasvab terve inimene.